Hiljuti arutasime sõbrannaga erinevate olukordade üle elus ja et miks need tekivad, ning kuidas neist õppida. See tuletas mulle meelde, et kunagi Nipernaadiga arutasime sarnast teemat. Tema arvas, et lahutus oli minu õppetund elus. Mina vaidlesin vastu. Ma ei usu seda, et halvad asjad juhtuvad meiega selleks, et me õpiksime ja areneksime. Elu ongi pime juhus. Kui me mingist kogemusest õppetunni saame siis on see positiivne, aga sageli näib, et me koperdame ikka ja aina täpselt sama reha otsa.
Sest milleks need õppetunnid? Elu lõpus on test või ja selle sooritustasemest sõltub midagi?
Kui ma püüan objektiivselt vaadata neid suuri "õppetunde", mida mulle elu poolt jagatud on, siis see on õpetanud, et kui sa oled mölakas, siis teised kohtlevad sind suurema austusega ja sa oled muidu ka edukam. Mida nõmedamalt inimestega käituda, seda suuremat poolehoidu nad sinu vastu ilmutavad. Kui sa oled isekas, siis sind imetletakse ning armastatakse. Kui sa lähed üle laipade, siis oled sa tegija. Aga kui sa oled hea, leebe, armastav, alandlik ja abivalmis, siis keeratakse sulle viisidel, millest isegi Markii de Sade ei osanud kirjutada. Nunnu ja tore võid ainult salaja enda lõbuks olla, sest ükski heategu ei jää karistamata.
No milleks mulle selline õppetund? Kuidas see aitab mul paremaks inimeseks saada? Ma leian aina sagedamini end vihkamas. Ma olen nii kaugel sellest inimesest, kes ma loomu poolest olen tänu neile eluõppetundidele. Jah, väliselt ma näin enesekindlam ja edukam, kui kümme aastat tagasi, aga mis hinnaga?
Mõni päev tagasi andsin ühe üüripinna üle uuele rentnikule. Kirjeldamatult armas neiu. Ilus, nii seest kui väljast. Blond haldjas, kes hõljus oma Porsche Panameraga kohale, naeratas siiralt ja südamest, tema hääl helises kui inglite koor. Ja ma mõtlesin, et appi, ma tahan ka! Tahan ka olla selline nagu tema. Ning mis eriliselt kurb - ma kunagi olin just selline. Mitte küll nii ilus ega Porschega, aga armas, kena, südamlik ja hea. Nüüd olen ma väljakoolitatud. Yay for me!
Kas kogu õppetundide iva ei peaks olema selles, et me muutuksime paremaks inimeseks? Empaatilisemaks, lahkemaks, meeldivamaks? Aga kui õppetunnid toovad endaga kaasa hoopis vastupidise efekti, siis kas need on ikkagi õppetunnid või on sellel asjal mingi teine nimetus?
Sest milleks need õppetunnid? Elu lõpus on test või ja selle sooritustasemest sõltub midagi?
Kui ma püüan objektiivselt vaadata neid suuri "õppetunde", mida mulle elu poolt jagatud on, siis see on õpetanud, et kui sa oled mölakas, siis teised kohtlevad sind suurema austusega ja sa oled muidu ka edukam. Mida nõmedamalt inimestega käituda, seda suuremat poolehoidu nad sinu vastu ilmutavad. Kui sa oled isekas, siis sind imetletakse ning armastatakse. Kui sa lähed üle laipade, siis oled sa tegija. Aga kui sa oled hea, leebe, armastav, alandlik ja abivalmis, siis keeratakse sulle viisidel, millest isegi Markii de Sade ei osanud kirjutada. Nunnu ja tore võid ainult salaja enda lõbuks olla, sest ükski heategu ei jää karistamata.
No milleks mulle selline õppetund? Kuidas see aitab mul paremaks inimeseks saada? Ma leian aina sagedamini end vihkamas. Ma olen nii kaugel sellest inimesest, kes ma loomu poolest olen tänu neile eluõppetundidele. Jah, väliselt ma näin enesekindlam ja edukam, kui kümme aastat tagasi, aga mis hinnaga?
Mõni päev tagasi andsin ühe üüripinna üle uuele rentnikule. Kirjeldamatult armas neiu. Ilus, nii seest kui väljast. Blond haldjas, kes hõljus oma Porsche Panameraga kohale, naeratas siiralt ja südamest, tema hääl helises kui inglite koor. Ja ma mõtlesin, et appi, ma tahan ka! Tahan ka olla selline nagu tema. Ning mis eriliselt kurb - ma kunagi olin just selline. Mitte küll nii ilus ega Porschega, aga armas, kena, südamlik ja hea. Nüüd olen ma väljakoolitatud. Yay for me!
Kas kogu õppetundide iva ei peaks olema selles, et me muutuksime paremaks inimeseks? Empaatilisemaks, lahkemaks, meeldivamaks? Aga kui õppetunnid toovad endaga kaasa hoopis vastupidise efekti, siis kas need on ikkagi õppetunnid või on sellel asjal mingi teine nimetus?
see, et mölakate vastu tuntakse poolehoidu, on tõesti fakt, inimesed teavad, et kui peksa ei taha saada, tasub taldu lakkuda. mina olen elust õppinud, et sellisest seltskonnast tuleb lihtsalt eemale hoida, sest käsikäes tolle poolehoiuga käib ka, sobival võimalusel, selga pussitamine. ehk tüüpiline halbade inimeste suhe käibki nii, et meelitused ja ussitamine käivad käsikäes. muarust on nendest ilusatest hetkedest vähe, et seda jama kannatada.
VastaKustutaNii ma polegi mõelnud, et hirmust tuleneb see poolehoid. Kuidagi on vist nii, et headust tõlgendatakse naiivsuse või nõrkusena ning kasutatakse ära. Seetõttu ollaksegi haruharva lahked võõraste vastu, turvalisem on perekeskis. Ja teisalt on ka nii, et ise headust kogedes kissitan samuti silmi ja esimene mõte on, et mis ta must nüüd tahab 😀
KustutaSellises ussitavas seltskonnas võib ka nii olla, et headust ja lahkust teeseldakse omakasu eesmärkidel. Noh need inimesed, kes "teevad head" ja pärast on pahased, et teda piisavalt ei tänatud. Eks sedatüüpi "heategevus" ongi nõrkuse tunnus, sest see ei tule südamest, vaid tulebki ootuses, et kas käsi peseb kätt või ei.
Kustutamina nimetan heateoks seda, kui ma saan kellegi päeva päikeselisemaks muuta. noh näiteks ütlen teenindajale midagi ilusat ja näen, kuidas see talle positiivselt mõjub. sedatüüpi heategusid ei saa ära kasutata või nõrkuseks pidada. heateo vastand on ju teise tuju ärarikkumine. teiste tuju saab samuti kõige lihtsamalt sõnadega rikkuda. ehk siis heateod ja halvad teod on enamasti sõnalised, kõik muu ongi kaubavahetus.
mõtlesin oma kommentaari üle ja siin 1 asi ei klapi. eneseimetlejad, ehk need, kes kõige meelsamini teistega manipuleerivad, neid tunneb FB-s selle järgi ära, et neil on palju pilte endast ja nende piltide all on ülivõrretes komplimendid. ehk siis sõnaline meelehea. isegi siis kui pilt on kole. ja see kiitmine on ka kaubavahetuse üks osa. normaalse inimese profiilipildile ei kirjuta kõik sõbrannad ridamisi, et küll sa oled ikka kaunis. ehk siis keeruline värk see hea olemine :D
KustutaKeeruline tõesti 😁. Minu jaoks on ehe headus see, kui kaasinimese vastu osutatakse lahkust, olenemata sellest, kas see inimene väärib seda ja kas headuse osutaja sellest mingit isiklikku kasu lõikab. Just Sinu näide kassapidajale naeratamisest, bussis istme pakkumist, loobumist oma õigusest teise heaks - need on siirad ja üdini head teod. Et seda teha, peab inimene olema hea. Sellist headust kasutatakse sageli ära. Ja kuigi lahkuse osutaja ei teinud oma tegusid selleks, et mingit tänu või kasu saada, siis valus on ikka kui seda ära kasutatakse. Ja noh, eks ta pika peale muudab kibestunuks.
VastaKustuta