Emakeel ja isamaa

See, et ma alalise kultuurilise ning rahvusliku identiteedi segaduses vaevlen, on lojaalsele lugejale ilmselt vana uudis. Ei tunne ma ennast kodus eesti keele grammatikaga ja slaavi mentaliteet tekitab võõristust. Olen emata laps isata maal, rahvuseta orb, kultuurita kodanik - persona non grata igal pool kuhu jala tõstan. Eestlased ei taha mind päriselt enda sekka ja tõlgendavad iga mu liigutust kui slaavi vere ilmingut. Eriliselt ajab mind vihale see, kui müüjad poes pöörduvad mu poole vene keeles. Nagu, krt! tegelikult ka näen venelase moodi välja või! Üks kassapidaja leidis endas nii palju jultumust öelda, et näen jah. Terve päev oli rikutud! Kunagi kolleegid Baltmanist kommenteerisid, et mu riietusstiil on nagu vene proual. See pidi hea olema. Et slaavi naised hoolitsevad enda eest paremini, kui keskmine eestlane. Noh, see võib ju nii olla, aga millegipärast kõlas see minu jaoks ikkagi solvangu, mitte komplimendina.

Vene proua

Samas, kõik pole vene kultuuri juures ju ka nii hirmus ja kohutav kui mulle tundub. Vanuse ning teatud hulgal küpsuse (ärge nüüd naerge nii valjusti, I can hear you, you know!) lisandudes olen hakanud teadlikult otsima eeliseid oma kakskeelsuses ning meelsuses. Millest mul on eriliselt kahju, et vene keel on mul üsna nirudalt suus. Mu ülemus, läbi ja läbi eestlane, räägib ning kirjutab vene keeles nagu ludinal, kade hakkab lausa. Minu kehvakese haridusega isa ei osanud edasi anda seda tõeliselt ilusat vene keelt, rikast ja nüansirohket. Ise oleks pidanud kooli ajal ja pärast, seda keelt juurde õppima. Aga see polnud üheksakümnendatel moes ja veidi isegi piinlik oli vene keelt osata. Nii loll olen ikka olnud! Praegu olen ma sunnitud vene kirjandust eesti keeles lugema. Ja kuigi tõlkijad on kindlasti teinud oma parima, siis originaalis on asjad siiski hoopis teistes värvides, kui läbi tõlkija ja toimetaja prisma. Ja lugedes neid vanu slaavi autoreid, isegi nii, vaid poolenisti hoomates, leian seal nii palju oma. See kurikuulus vene hing. Suhtumine, et kas kõik või mitte midagi. Absoluutne pillav ning labane jõukus või vaesus, millest sosistadagi ei julge. Kas sa armastad või põlgad. Ei mingeid pooltoone. Selline suhtumine paneb mind alati heldima. Tammsaaret ja Lutsu lugedes, sellist äratundmisrõõmu ma ei koge. Olen pealtvaataja, mitte kaasosaline.

Järelikult ikkagi venelane?

Ja siis avati mu maailm. Öeldi, et kui sa tahad teada, kes sa oma hinges oled, siis jälgi mis keeles sa vannud. See loksutas kõik asjad minu jaoks paika. Jah, ma võin välja näha nagu venelanna, käituda nagu eestlane, aga oma hinges olen ma mustanahaline lõunaosariikide immigrant.