Näen, et viimastel päevadel on lugejaid hakanud huvitama vanad postitused sellest, kuidas ma Ameerikas paksuks ei läinud ja kuidas ma jooksmisega algust tegin. Jah, olengi nii egotsentriline, et vaatan, mis postitused parasjagu loetumate hulka kuuluvad. No arvestades olukorda, siis ma saan sellest aru. Need, keda sport kutsub, need ongi praegu mures, et kuidas ikka saaks kehale piisavalt koormust ja et kodus passides ümarduma ei hakkaks. Täiesti mõistlikud ja loomulikud mõtted.
Mul olid selleks kevadeks seoses spordiga suured plaanid. Esiteks kavatsesin ma oma keha nii lihasesse ajada kui vähegi võimalik. Nii tõsine plaan oli, et vaatasin isegi toidulisandeid lihasekasvuks. Mõte oli mõneks ajaks rühmatrennid pausile panna ja keskenduda ainult jõusaalile, sest isegi CrossTrainingus ei saanud ma enam piisavalt koormust kätte. Plaan oli oma keha lõhkuma hakata. Ma tean, et te kõik teate, aga ma tahan, et te ikka teaksite, et ma ka tean, seepärast kirjutan, et lihas kasvab, kui seda lõhkuda. Lõhkuda saab lihast nii, et teed harjutust maksimaalse raskusega 8 kuni 12 kordust. Ja see peab olema nii raske, et sa viimase kahe korduse ajal higistad verd. Siis tuleb sellele lihasele 48 tundi puhkust ja toitu anda, et ta saaks kasvatada kokku selle katkise lihase. See on põhjus, daamid, miks teil BodyPumpis ja Zumbas lihas ei kasva. Esiteks te teete seal harjutusi väikse raskusega ja kordusi on ka vähemalt sada. Lisaks arvab osa teist, et on täiesti mõistlik käia trennis viis korda nädalas. Ma tean seda, sest olen ise sama vea teinud.
Lihase kasvatamise seisukohalt on täiesti okei teha nädalas 2-3 trenni. Ma tean, et see on jõhkralt raske. Nii vähe käia, ma mõtlen. Seetõttu jagage oma trennid nädala peale ära. Minu treeningkava enne karantiini nägi välja nii: E - jõusaalis 20 minutit käed ja õlad + CrossTraining, vahel käisin ka ujumas; T - jõusaalis 20 minutit jalgu treenida + Zumba; kolmapäev puhkasin; N - jõusaalis 20 minutit selg ja õlad + BodyBalance; R - jõusaalis korralik kogukeha trenn 40 minutit + 45 minutit cardiot; L - BodyBalance; P - alakere trenn jõusaalis tund aega. Ja see kava toimis, rasv põles. Minu jaoks oli probleem selles, et lihas ei kasvanud piisavalt kiiresti.
Nüüd, daamid, kuulake kõik hoolega - mina ka kartsin kunagi, et trenni tehes muutun üleöö Inna Uidiks. Kunagi teismelisena tegin igal hommikul kahekiloste hantlitega biitsepsi harjutusi ja siis mulle tundus, et mul seal tekkis mingi punn. Retrospektiivis - see võis vabalt ka parmuhammustus olla, aga mina kujutasin endale ette, et mul tuleb nüüd hakata külg ees uksest sisenema ja jätsin oma "treeningud" pooleli. Selleks, et lihas kasvaks tuleb teha ropult tööd. Eriti naistel, sest meie vastu töötab östrogeen, see salakaval naiselik hormoon, mis on süüdi menstruatsioonis ja muudes toredates naiselikes nõrkustes, nagu tutika beebi vastupandamatuses ja spontaansetes nutuhoogudes parkimisplatsil. Mind ajab alati naerma jutt, kui mõni pehmeke räägib rõõmsalt sellest, et tal trenniga kaal tõuseb, sest lihas kaalub rohkem kui pekk. Jah, see on tõsi, kaalub küll, aga see, et sa kaks korda nädalas pooleteisekilose hantliga peegli ees keksid, ei kasvata sul mingit lihast. Ma olen nüüd brutaalselt aus, aga lihaskasvu seisukohast ei mängi see absoluutselt mingit rolli. Põhjus miks sa "trenni" tehes kaalust juurde võtad on selles, et sa oma peas arvad, et kui korraks retuusid endale jalga ajasid ja sul mööda selgroogu üksik higipiisk libises, siis sa põletasid tohutul hulgal kaloreid ja võid nüüd endale midagi head lubada. Ei! Kui su eesmärk on kaalu alandada ja rasvavoltidest lahti saada, siis hoia nendest küpsistest eemale! Kui sa tahad ennast trennis lihtsalt hästi tunda, siis tee mis tahad. See postitus ei ole sulle.
Järgnev võib esmapilgul eelmise lõiguga vastuoluline näida, aga kui sa tahad lihast kasvatada, siis pead ikkagi sööma. Sest kui sa lihast lammutad, aga talle toitu ei anna, siis ta ikkagi ei kasva.
Ja see on nüüd see koht, mis mul on kõige raskem. Terve elu olen ma näinud vaeva selle nimel, et kaalul võimalikult väike number vastu vaataks. Ja ei piisa sellest, et ma olen lihtsalt sale või peenike. Ma tahan olla nii kõhn, et mu lähedased on minu pärast mures. Võtke nüüd hetk, et seda seedida. Ma ütlesin hetk, mitte küpsis, Pille! Keskendu!
Ma ei tea palju minu lugejate hulgas on neid, kes sellega samastuvad, aga mul on elus olnud väga palju selliseid situatsioone, kus ma saan komplimente ainult siis, kui mu kehamassiindeks on alla 20 (normaalseks peetakse kui KMI on 19-25). Kedagi ei huvita see, kas sa oled õnnelik ja rõõmus, nad tahavad näha roideid ja ribisid, siis sa oled ilus! Kui ma pärast lahutust võtsin kolme kuuga 7 kilo maha, siis mind kiideti, öeldi, et sa oled nii ilus - revenge body, if you will - pool aastat hiljem, kui ma olin kolm kilo juurde võtnud, öeldi, et noh, sa näed nüüd rõõmus ja ümmargune välja. Tegelikult või? Et 58 kilone mina näeb ÜMMARGUNE välja (KMI 21,5)? Jah, ilmselgelt olen ma kompleksides.
Ja nende komplekside pärast ei taha ma ühtegi kilo juurde võtta. Aga ma pean, kui ma tahan suuremat lihast.
Kuna ma praegu nagunii kodus passin ja lihast ei saa kasvatada, sest mul pole piisavalt suuri raskusi, siis ma langetan kaalu, et kui mind siis kunagi välja lastakse ja ma saan hakata uuesti trenni tegema, siis ei ole see nii suur trauma, kui ma viis kilo juurde võtan.
Sõbrannadega hoiame ühendust ning jagame koduseid treeningnippe. Nemad on tublid, käivad väljas jooksmas ja rattaga sõitmas. Mina ei ole tubli. Mina teen kodus vennalt laenatud hantlitega (mingid beebihantlid, sellised 10-kilosed, võeh!) umbes sada kordust, et üldse midagi tunda. Lisaks tellisin endale netist kummilindid ja massaažirulli. Lindid on liiga pehmed ja ei paku mingit vastupanu, väga pettunud. Massaažirull on mõnus, aga nüüd on mul terve keha sinikatega kaetud, nagu ma oleks mõnes illegaalses seksklubis rollimänge etendanud. Loodetavasti mu keha harjub selle väärkohtlemisega ja sinikad kaovad või siis pean mõne usutava vabanduse oma perearsti jaoks välja mõtlema.
Mis söömisesse puutub, siis seda on mul kodus olles umbes miljon korda lihtsam kontrollida. Juba enne karantiini nägi minu toitumine välja nii: 1 kohv enne tööle minekut, järgmised kaks kohe kui kontorisse jõudsin, siis kell 10 veel üks. Kui mul väga suur nälg oli, siis närisin nätsu kõrvale. Kui mul silmipimestav nälg oli, siis sõin ühe puuvilja või porgandi. Lõuna on mul kell 12. Siis ma sõin ühe tüki liha, umbes 50 grammi pastat või tatart ja 200 grammi värsket salatit, milles pole hapukoort, õli ega mingit salatikastet. Kui ma trenni läksin, siis enne trenni sõin ühe 200 grammise kodujuustu topsi, õigemini selle, mis topsi sees. Ja see oligi kõik. Tulin trennist koju ja tegin lastele süüa, millest siis endale järgmise päeva lõuna karbikesse toppisin. Praegu kui ma kodus passin ja end praktiliselt ei liiguta, siis minu toitumine on veelgi tagasihoidlikum. Ja siin on nüüd konks. Liiga vähe süüa ei tohi, sest muidu arvab keha, et ta nälgib ja lülitub säästurežiimile. Õnneks see keha nii tark ka pole, et aru saada sellest, mida sa talle annad. Ta on täitsa rahul sellega, kui saab päevas kuus tassi kohvi, neli liitrit vett ja puuviljavaagna. Vähemalt minu keha on rahul.
Te ütlete, et see on ebatervislik ja enesepiinamine? Ja ma ei vaidle vastu. Ongi ebatervislik ja neetult raske. Sellepärast ma sellist elustiili kellelegi ei soovitagi. Kirjutasin pigem neile, kes arvavad, et mul on vedanud ja ma ei pea pingutama. Teie, kes olete minuga väljas käinud ja näinud, et ma söön nagu loom, noh, sest minu meelest on ilgelt nõme hakata seltskonnas pirtsutama ja söögist keelduma, see ei näita austust võõrustaja ega sõprade vastu. Kui ma korra või paar sööngi rohkem, siis see ei mängi pikas perspektiivis rolli kui ma ülejäänud aja ennast kontrollin.
Teie, kes nüüd mõtlesite, et mis pagana elu see on ja kas see on üldse elamist väärt, siis ilmselgelt see postitus pole teile. Eks ma vahel olen sama mõelnud. Et milleks mul seda vaja on? Ei olegi vaja. Mingit auhinda ei ole! Ma ei hakka kunagi osalema fitnessvõistlustel. Minust ei saa kulturisti. See ei aita mul sõpru leida ega endaga rahu sõlmida. See ei tee mind õnnelikumaks. Ma teen seda, sest ma tahan. Mingit muud põhjust polegi.
Teine plaan oli minna treenerikoolitusele. Jõudsin ennast isegi kirja panna ja ootasin seda väga. Mõtlesin, et kuna ma nagunii pool elu spordiklubis veedan ja tasuta nõu jagan, siis võiks ju teada ka mida ma kokku luuletan ja noh, miks mitte ka ühel päeval päriselt treener olla. Enamik treenereid keda ma tunnen on just nii alustanud, et hobist on välja kasvanud elatusallikas. Noh, sellega läks nüüd nii nagu läks. Aga ma vähemalt proovisin, eks.
P.S. Vabandust kui natuke kuri postitus tuli, kirjutage see kasutamata energia ja täitumata unistuste arvele.
 |
| Ilusad ajad |
Mul olid selleks kevadeks seoses spordiga suured plaanid. Esiteks kavatsesin ma oma keha nii lihasesse ajada kui vähegi võimalik. Nii tõsine plaan oli, et vaatasin isegi toidulisandeid lihasekasvuks. Mõte oli mõneks ajaks rühmatrennid pausile panna ja keskenduda ainult jõusaalile, sest isegi CrossTrainingus ei saanud ma enam piisavalt koormust kätte. Plaan oli oma keha lõhkuma hakata. Ma tean, et te kõik teate, aga ma tahan, et te ikka teaksite, et ma ka tean, seepärast kirjutan, et lihas kasvab, kui seda lõhkuda. Lõhkuda saab lihast nii, et teed harjutust maksimaalse raskusega 8 kuni 12 kordust. Ja see peab olema nii raske, et sa viimase kahe korduse ajal higistad verd. Siis tuleb sellele lihasele 48 tundi puhkust ja toitu anda, et ta saaks kasvatada kokku selle katkise lihase. See on põhjus, daamid, miks teil BodyPumpis ja Zumbas lihas ei kasva. Esiteks te teete seal harjutusi väikse raskusega ja kordusi on ka vähemalt sada. Lisaks arvab osa teist, et on täiesti mõistlik käia trennis viis korda nädalas. Ma tean seda, sest olen ise sama vea teinud.
Lihase kasvatamise seisukohalt on täiesti okei teha nädalas 2-3 trenni. Ma tean, et see on jõhkralt raske. Nii vähe käia, ma mõtlen. Seetõttu jagage oma trennid nädala peale ära. Minu treeningkava enne karantiini nägi välja nii: E - jõusaalis 20 minutit käed ja õlad + CrossTraining, vahel käisin ka ujumas; T - jõusaalis 20 minutit jalgu treenida + Zumba; kolmapäev puhkasin; N - jõusaalis 20 minutit selg ja õlad + BodyBalance; R - jõusaalis korralik kogukeha trenn 40 minutit + 45 minutit cardiot; L - BodyBalance; P - alakere trenn jõusaalis tund aega. Ja see kava toimis, rasv põles. Minu jaoks oli probleem selles, et lihas ei kasvanud piisavalt kiiresti.
Nüüd, daamid, kuulake kõik hoolega - mina ka kartsin kunagi, et trenni tehes muutun üleöö Inna Uidiks. Kunagi teismelisena tegin igal hommikul kahekiloste hantlitega biitsepsi harjutusi ja siis mulle tundus, et mul seal tekkis mingi punn. Retrospektiivis - see võis vabalt ka parmuhammustus olla, aga mina kujutasin endale ette, et mul tuleb nüüd hakata külg ees uksest sisenema ja jätsin oma "treeningud" pooleli. Selleks, et lihas kasvaks tuleb teha ropult tööd. Eriti naistel, sest meie vastu töötab östrogeen, see salakaval naiselik hormoon, mis on süüdi menstruatsioonis ja muudes toredates naiselikes nõrkustes, nagu tutika beebi vastupandamatuses ja spontaansetes nutuhoogudes parkimisplatsil. Mind ajab alati naerma jutt, kui mõni pehmeke räägib rõõmsalt sellest, et tal trenniga kaal tõuseb, sest lihas kaalub rohkem kui pekk. Jah, see on tõsi, kaalub küll, aga see, et sa kaks korda nädalas pooleteisekilose hantliga peegli ees keksid, ei kasvata sul mingit lihast. Ma olen nüüd brutaalselt aus, aga lihaskasvu seisukohast ei mängi see absoluutselt mingit rolli. Põhjus miks sa "trenni" tehes kaalust juurde võtad on selles, et sa oma peas arvad, et kui korraks retuusid endale jalga ajasid ja sul mööda selgroogu üksik higipiisk libises, siis sa põletasid tohutul hulgal kaloreid ja võid nüüd endale midagi head lubada. Ei! Kui su eesmärk on kaalu alandada ja rasvavoltidest lahti saada, siis hoia nendest küpsistest eemale! Kui sa tahad ennast trennis lihtsalt hästi tunda, siis tee mis tahad. See postitus ei ole sulle.
Järgnev võib esmapilgul eelmise lõiguga vastuoluline näida, aga kui sa tahad lihast kasvatada, siis pead ikkagi sööma. Sest kui sa lihast lammutad, aga talle toitu ei anna, siis ta ikkagi ei kasva.
Ja see on nüüd see koht, mis mul on kõige raskem. Terve elu olen ma näinud vaeva selle nimel, et kaalul võimalikult väike number vastu vaataks. Ja ei piisa sellest, et ma olen lihtsalt sale või peenike. Ma tahan olla nii kõhn, et mu lähedased on minu pärast mures. Võtke nüüd hetk, et seda seedida. Ma ütlesin hetk, mitte küpsis, Pille! Keskendu!
Ma ei tea palju minu lugejate hulgas on neid, kes sellega samastuvad, aga mul on elus olnud väga palju selliseid situatsioone, kus ma saan komplimente ainult siis, kui mu kehamassiindeks on alla 20 (normaalseks peetakse kui KMI on 19-25). Kedagi ei huvita see, kas sa oled õnnelik ja rõõmus, nad tahavad näha roideid ja ribisid, siis sa oled ilus! Kui ma pärast lahutust võtsin kolme kuuga 7 kilo maha, siis mind kiideti, öeldi, et sa oled nii ilus - revenge body, if you will - pool aastat hiljem, kui ma olin kolm kilo juurde võtnud, öeldi, et noh, sa näed nüüd rõõmus ja ümmargune välja. Tegelikult või? Et 58 kilone mina näeb ÜMMARGUNE välja (KMI 21,5)? Jah, ilmselgelt olen ma kompleksides.
Ja nende komplekside pärast ei taha ma ühtegi kilo juurde võtta. Aga ma pean, kui ma tahan suuremat lihast.
Kuna ma praegu nagunii kodus passin ja lihast ei saa kasvatada, sest mul pole piisavalt suuri raskusi, siis ma langetan kaalu, et kui mind siis kunagi välja lastakse ja ma saan hakata uuesti trenni tegema, siis ei ole see nii suur trauma, kui ma viis kilo juurde võtan.
Sõbrannadega hoiame ühendust ning jagame koduseid treeningnippe. Nemad on tublid, käivad väljas jooksmas ja rattaga sõitmas. Mina ei ole tubli. Mina teen kodus vennalt laenatud hantlitega (mingid beebihantlid, sellised 10-kilosed, võeh!) umbes sada kordust, et üldse midagi tunda. Lisaks tellisin endale netist kummilindid ja massaažirulli. Lindid on liiga pehmed ja ei paku mingit vastupanu, väga pettunud. Massaažirull on mõnus, aga nüüd on mul terve keha sinikatega kaetud, nagu ma oleks mõnes illegaalses seksklubis rollimänge etendanud. Loodetavasti mu keha harjub selle väärkohtlemisega ja sinikad kaovad või siis pean mõne usutava vabanduse oma perearsti jaoks välja mõtlema.
 |
| Parem ikka kui mitte midagi |
 |
Ärge sellel roosal värvil laske end eksitada, see mölakas teeb haiget.
Kummilindid oli vähemalt minu jaoks mõttetu investeering
|
Mis söömisesse puutub, siis seda on mul kodus olles umbes miljon korda lihtsam kontrollida. Juba enne karantiini nägi minu toitumine välja nii: 1 kohv enne tööle minekut, järgmised kaks kohe kui kontorisse jõudsin, siis kell 10 veel üks. Kui mul väga suur nälg oli, siis närisin nätsu kõrvale. Kui mul silmipimestav nälg oli, siis sõin ühe puuvilja või porgandi. Lõuna on mul kell 12. Siis ma sõin ühe tüki liha, umbes 50 grammi pastat või tatart ja 200 grammi värsket salatit, milles pole hapukoort, õli ega mingit salatikastet. Kui ma trenni läksin, siis enne trenni sõin ühe 200 grammise kodujuustu topsi, õigemini selle, mis topsi sees. Ja see oligi kõik. Tulin trennist koju ja tegin lastele süüa, millest siis endale järgmise päeva lõuna karbikesse toppisin. Praegu kui ma kodus passin ja end praktiliselt ei liiguta, siis minu toitumine on veelgi tagasihoidlikum. Ja siin on nüüd konks. Liiga vähe süüa ei tohi, sest muidu arvab keha, et ta nälgib ja lülitub säästurežiimile. Õnneks see keha nii tark ka pole, et aru saada sellest, mida sa talle annad. Ta on täitsa rahul sellega, kui saab päevas kuus tassi kohvi, neli liitrit vett ja puuviljavaagna. Vähemalt minu keha on rahul.
Te ütlete, et see on ebatervislik ja enesepiinamine? Ja ma ei vaidle vastu. Ongi ebatervislik ja neetult raske. Sellepärast ma sellist elustiili kellelegi ei soovitagi. Kirjutasin pigem neile, kes arvavad, et mul on vedanud ja ma ei pea pingutama. Teie, kes olete minuga väljas käinud ja näinud, et ma söön nagu loom, noh, sest minu meelest on ilgelt nõme hakata seltskonnas pirtsutama ja söögist keelduma, see ei näita austust võõrustaja ega sõprade vastu. Kui ma korra või paar sööngi rohkem, siis see ei mängi pikas perspektiivis rolli kui ma ülejäänud aja ennast kontrollin.
Teie, kes nüüd mõtlesite, et mis pagana elu see on ja kas see on üldse elamist väärt, siis ilmselgelt see postitus pole teile. Eks ma vahel olen sama mõelnud. Et milleks mul seda vaja on? Ei olegi vaja. Mingit auhinda ei ole! Ma ei hakka kunagi osalema fitnessvõistlustel. Minust ei saa kulturisti. See ei aita mul sõpru leida ega endaga rahu sõlmida. See ei tee mind õnnelikumaks. Ma teen seda, sest ma tahan. Mingit muud põhjust polegi.
Teine plaan oli minna treenerikoolitusele. Jõudsin ennast isegi kirja panna ja ootasin seda väga. Mõtlesin, et kuna ma nagunii pool elu spordiklubis veedan ja tasuta nõu jagan, siis võiks ju teada ka mida ma kokku luuletan ja noh, miks mitte ka ühel päeval päriselt treener olla. Enamik treenereid keda ma tunnen on just nii alustanud, et hobist on välja kasvanud elatusallikas. Noh, sellega läks nüüd nii nagu läks. Aga ma vähemalt proovisin, eks.
P.S. Vabandust kui natuke kuri postitus tuli, kirjutage see kasutamata energia ja täitumata unistuste arvele.
ON, on tunda sellist olekut nagu frustratsioon, see panebki tahte tööle selliselt kirjeldatud moel ja on motivatsiooniks. Ma nagu arvasin, et sa teedki lihastele trenni selliselt et nad kasvaksid. Dieediga ei saagi lihast kasvatada, dieediga koormust suurendades, esimeseks kaob jõud, teiseks keha hakkab su enda lihast toiduks tarbima kokkuvtteks lihased ei suurene ja jõudu ka nagu juurde ei tule ja ongi sein ees. Lihas kasvab ja jõud tuleb ainult siis kui pingutad, ehk kui teed mingit harjutust nii palju kui enam ei jõua ja veelnatuke, see pole ju mingi enesepiinamine. Toituda tuleb ka vastavalt. Prismast saab toru mingi 10€ mida saab kruttida ukseavasse, saad lõuga tõmmata (isegi tõste kangi olen ma seal näinud)
VastaKustutaMa tahan öelda, et kui ei söö, siis keha ise "sööb" su lihased ära :)
Ma üritan kahte asja korraga saavutada, dieeti pean peamiselt rasvapõletus eesmärgil, et see ilus lihas ikka välja paistaks, ja trenni pigem suurema lihase kasvuks. Seda olen tundnud küll, et kui dieediga hulluks minna, siis jõud kaob, sellepärast ma neid toidulisandeid piilusingi, et ikka jõudu juurde saaks.
KustutaLoodan siiski, et varsti saab ka jõusaali, praegu püüan kodus leidlik olla, ei julge hullu treeningvarustust muretseda, pärast pole seda hoida kusagil. Aga suur tänu soovituste eest, need kuluvad ikka marjaks ära ☺️
Arusaadav, minu diletandi loogika ütleb mulle seda, et sellisel moel nagu sa praegu treenid Sinu lihas ei saagi kasvada (kui kahte korraga teha, siis üks takistab teist ja on selline keskmine nagu tupik). On loomulik kõhn inimene tekitab kaastunnet rohkem sellest ka suurem tähelepanu, ise olen ka üllatunud kui olen avaldanud kellegi kõhnuse kohta positiivset tähelepanu, ise tahad aga tegelikult küsida, et halloo on sul midagi tõsist viga, sest nagu kole on juba :), aga jääd viisakaks. Selline käitumine paistab olema inimeste puhul instinktiivne ja nii saavad need hirm peenikesed täitsa valesid signaale. Teisalt veel, ei saa võrrelda treenimata ja treenitud kaaluliselt, sest kehade visuaalsed proportsioonid on erinevad, nii et väiksema kaalu numbri saavutamise jälgimine väiksuse eesmärgil on nagu kinnisidee või võib muutuda selleks. :)
VastaKustutaMa olen seda teistelt ka lugenud, et kahte asja ei saa. Mul võtab veits aega, et see kohale jõuaks ja ma seda uskuma hakkaks :), sealt veel omajagu, et ma selle järgi toimetama asuks.
KustutaMinu loogika antud hetkel on selles, et ma usun, et mul lihas kusagil olemas on, aga see on pekkide all peidus ja et neid sealt välja meelitada, selleks tuleks esialgu kaalu alandada, ehk rasva põletada ja kui samal ajal lihast natuke lõhkuda ka, siis peaks see ikkagi tiba nagu kasvama. Seda, kui suureks ma lihast kasvatada tahan, ma praegu täpselt veel ei tea, aga kuna eesmärk pole võistlustele pääseda, siis pigem on soov tagasihoidlik ja eks ma selletõttu ka dieedile rohkem rõhku panen kui lihase toitmisele.
Pealegi, mulle on projekt olulisem kui lõpp-produkt. Kui kõik teised räägivad sellest kui keeruline on kaalu langetada, siis minu meelest on kaalu hoida palju raskem, mul kaob motivatsioon hästi ruttu ära kui pole eesmärki mille suunas liikuda. Aga kui on eesmärk, siis on täiesti okei selle nimel aastaid vaeva näha :)
On sul siis seda rasva veel niipalju seljas? :)Naistel see lihas eriti ei kasva, muidu oleks need fitness kaunitarid nagu mehed. Kaalu on sellepärast raske hoida, et keha nii kui midagi ülemäärast saab hakkab salvestama tagavaraks. Lihase taastumiseks peab ikkagi midagi juurde sööma muidu pole ju tolku. :)
VastaKustutaPalju just pole, aga vähem võiks ikka olla :)
KustutaSiis kaob ju see naiselik osa ka päris ära :)
KustutaSee naiselik osa on mulle elus ainult pahandusi toonud ja mingit kasu tast pole 😁, ja eks selle kadumiseni on veel omajagu maad ka 😉
KustutaKõike ei saa nii omakasuna ka võtta, see rohkem selline rõõmu valmistamise ja praktilisuse teema, alati jääb midagi alles :)
VastaKustuta