Kuidas ma ükskord trahvi ei saanud

Möödunud nädalavahetusel käis esmasündinu naabritel külas. Seal, Soomes, noh. Tegi teatrit. Või umbes midagi sellist. Hommikul tuldi talle järele, õnneks ei pidanud ma ise ennast kell kuus autorooli ajama, ja esialgu jäi jutt, et nõnda tuuakse ka koju tagasi. Aga siis, keset päeva saatis poiss sõnumi, et kas ma saaks talle siiski õhtal järele tulla sadamasse. No muidugi saan, hea veel, et päeval sõnumi saatis, mul oli plaan oma päeva pudeli veiniga lõpetada, sest ma olin väga tubli ja efektiivne olnud - pesu pesnud, triikinud, voodipesud vahetanud, isegi selle tolmurulli Kärbse voodi alt lõpuks ära imenud, mööblit värvinud ja muud asjalikku teinud. Aga nii sain ma ennast korralikult ülal pidada ja kõik tips-tops.

Terve laupäeva sadas Tallinnas lund. No ikka kõvasti. Käisin vist 42 korda akna peal kaemas, et kuidas selle lumega on ja kas ma oma Volli ikka hangest üles leian üldse. Keldris on meil kühvlid ka olemas ja äärmisel juhul oleks läinud õue trenni tegema keset ööd. Õnneks pööras vastu pimedat siiski sulale ja nii jäid mul võimlemised ka võimlemata.

No umbes nii palju lund oli vahepeal, kuigi foto on möödund aastast.

Sadamasse jõudsin hirmus vara. No ei meeldi mulle hilineda, parem juba ootan, kui et lasen end oodata. Enda meelest olin jube kaval. Parkisin sinna kuhu bussid pargivad. Polnud ühtegi bussi ja pealegi, suur pime juba väljas. Lugesin Redditist vallaliste inimeste kogemusi armastuse otsimisel ja mõtlesin, et minuga on kõik hästi, olgu mis on, vähemalt südamevalu ei pea taluma. Ühel hetkel näen vasakust silmanurgast, kuidas minu kõrvale hiilib üks tume Škoda. Vaatasin siis lähemalt ja no mis te arvate, loomulikult istusid seal kaks mundris meest!

Ei no ausalt! Ma ei käi mitte kunagi, mitte kusagil ilma meigita. Prügigi ei vii meigita välja. Mina olengi see, kellest te võite Perekoolis lugeda, kes isegi trenni ronib täismeigiga. Aga vot see üks kord elus, kui mul oleks hädasti grimmi vaja olnud, oli see päev kus ma otsustasin riskida ja läksin ilma.

Naeratas mulle härrasmees helkurvestis ja viiples käega allapoole. No, kuna ta nii ilusti hammastega mulle naeratas, siis ma esimese hooga mõtlesin, et ta annab mulle märku, et ma ennast toolil alla laseks ega rooli tagant välja ei paistaks. Õnneks ma sain siiski piisavalt kiiresti aru, mida ta mulle tegelikult öelda tahtis. Lasin siis surisedes akna alla.
"Tere õhtust!" öeldi viisakalt.
Tervitasin vastu.
"Kas teil sadamaluba on?" Möh? Mis luba? Ma pole ju kellelgi ees! Minge püüdke alaealisi joodikuid laupäeva õhtul või neid, kes oma autot korralikult lumest puhtaks ei kaabi ja kelle katuselt siis kiirendades taga sõitvatele autodele lund esiklaasile viskab ning potentsiaalselt liiklusohtlike olukordi põhjustavad, ja jätke (puhutiste mööndustega) seadusekuulekad suurpereemad rahule, eks ole. Absoluutne politseivõimu väärtarvitamine! Kas te juba ei õppinud sellest loost, kui oma lapse sünni juurde kiirustavat isa trahvisite, ah? Ah? Ja üldse, kui me sellest juba räägime, siis mis see tähendab, et te siin erimärgistuseta autoga ringi hiilite nagu vargad? See on minu põhiõigus teada, kui politsei mu kõrval sõidab. Ning ärge unustage seda, et minu maksudest makstakse teile palka! Nii et, põhimõtteliselt olete teie minu alluvad ja hoopis mina peaks siin praegu igasuguseid lubasid teie käest küsima! Vot!
"Ei ole."
"Aa, mis te siin siis teete?"
Noh, lükkasin oma kõige haledama hääle sisse ja rääkisin nii nagu asi oli. Ema õpetas mulle ikka, et ausus on kõige parem taktika, luisates teed olukorra endale veel hullemaks.
"Ma ootan oma last ja ei teadnud kuhu täpselt minema pean." Mis oli osaliselt ka tõsi. Ma pole A-terminalis kedagi ammu pidanud peale võtma ja ei leidnud õiget kohta üles. Nii palju kui mina tean, siis on seal ainult taksodel luba sisse sõita.
No siis mind koolitati. Öeldi, et 15 minutit on tasuta parkimist ja olgu ma ainult lahke. Sooviti veel lõpetuseks kena õhtut.

Mida ma sellest õppisin? Ma olen isegi ilma meigita jõhker püss ja suudan ennast karistusest välja nihverdada! Hah! Hirmus mõelda, et kui ma oleks veel päriselt ilus olnud, siis mis kõik olla oleks võinud…