Viisin roboti hooldusesse. See on suures ärimajas ja ma teadsin küll, et neljas korrus, aga ma ei olnud kindel, kus majas liftid asuvad. Fuajees istus majavalvur, kelle poole ma pöördusin ja küsisin, kus liftid on. Tema küsib, et aga kuhu ma lähen. Vastasin, et Schboti esindusse. "Nii, vaatame, siit maja juhilt," alustab tema. "See asub meil neljandal korrusel," deklareerib uhkelt. No tõesti, mul oli selline nelja-aastase tunne, kes veel hästi veerida ei oska ja siis suur tähtis onu tuleb ja õpetab. "Neljandale korrusele saate liftiga," jätkab mees. "Ja liftid asuvad meil seal vasakul nurga taga." Nagu, kas seda kõike oli vaja? Lihtsalt? Selles mõttes, et ma küsisin ju kus liftid asuvad. See pole ka mingi väike ärihoone, kus valvur peab otsustama, kas ma üldse tohin hoones viibida ja kliendi juurde saab kutsetega. Olen ka sellistes ärihoonetes käinud ja tean. Või on tal päevad läbi nii igav, et kui keegi vähegi tema poole pöördub, siis kasutab sajaga võimalust, et seda ohvrit võimalikult kaua kinni hoida ja monoloogi pidada?
Klient soovib tulla ruumiga tutvuma. Lepime aja kokku ja ütlen, et kui kohale jõuate, siis helistage. "Okei, ma helistan, kui ma hakkan kodust tulema," vastab. "Ei, ärge helistage, ma olen kõrval majas ja jõuan minutiga teieni," palun. "Mul pole vaja pool tundi õues teid oodata." Lubab, et helistab siis, kui kohal. Kohtumise päeval helistab varasemalt kokku lepitud kellaajal ja teatab, et GPSi järgi jõuab 15 minuti pärast. Kordan sama, et kui kohale jõuab, siis helistagu. "Aga kus see täpselt asub?" uurib. Seletan. "Oota, kust ma siis täpselt sisse pööran?" Jutustan. "Kas siis enne ****** tänavat või pärast?" "Te ju tulete GPSi järgi, küllap see teid juhatab, kuhu tulema peab," vastan lõpuks. "Aa, kas see siis juhatab õigesse kohta," uurib mees.
Poes käisin. Vestupaber oli otsas. Järjekorras seisab käruga mees ja nähes, et mul on ainult tualettpaber, pakub, et ma võin tema ees minna. Tänasin ja ütlesin, et mul kiiret pole, ta juba on seal tükk aega seisnud. Ei, ei, mees käib peale, et teil ainult üks asi. No hea küll, võtsin siis pakkumise vastu. Üsna solvav on see, kui sa heast südamest tahad viisakas olla, pakub võileiba või istet bussis ja see julmalt tagasi lükatakse. Miks sa röövid mu rõõmu? Püüdsin veel enda meelest naljakas olla ja ütlesin, et tehniliselt võttes on mul 10 asja, viidates pakendil märkusele 10 rulli. Ma arvan, et mees sel hetkel juba kahetses, et oli mu ette lubanud.
Nii halba raamatut loen praegu. "Keemiatunnid" autor Bonnie Garmus. Ma ei saa aru, kuidas sellel nii kõrged punktid on. Reaalselt. Kas need on haletsusest pandud, umbes nagu mu sõbranna, kes kõiki mu pilte laigib, sest tal on minust kahju? Ei, ma saan aru, jutt on naiste keerulisest elust viiekümnendatel. Naine ei olnud keegi, vaevalt koerast olulisem. Ilma meheta ei saanud pangakontotki omada. Ja seal on siis teadlane, naine, kes oma teadustöös vastu seksuaalset diskrimineerimist ja eelarvamusi ning bürokraatiat põrkub. Ta on asjalik ja külm, ei mingeid emotsioone. Justkui oleks emotsioonid nõrkuse märk ja teeks temast halva teadlase ja keemiku. Normaalseid väljendeid ei kasuta, kõik on justkui keemia- või füüsikaõpikust maha kirjutatud kõnepruuk. Toitu valmistab samuti piinliku täpsusega mõõtes ja kaaludes, nagu laboris. Aga loomulikult on seal veel koer, kes mõtleb ja arutleb ja sisekõnet peab ning tunneb - nii nagu inimene. Läheb peremehe hauale lebama ja võtab kõrval haualt hambusse kibu nartsisse, et need peremehe hauakivi juurde viia. Raamat on paras klots ja sisutihe. Ma ei tea miks, aga mul jäi tunne, et autor püüdis Irvingu loomingut matkida, kus on lugu loo sees ja nii, hakates jutustama tegelasest A, veereb jutt sujuvalt tegelasele B ja tegelase B vanematele ja lapsepõlvele, noorusajale ja tulevikuplaanidele, korraks tagasi tegelase A juurde tulles, kiskudes loosse tegelase A vend, ema ja isa, ema uus mees. Kõik see on muidugi kohutavalt traagiline ja metsikult ebaõiglane. Guugeldama pani mind ka, sest ma pidevalt mõtlesin, et kas mina olen tõesti nii harimatu ja loll, aga ei, internet kinnitas mulle, et DNAd hakati siiski alles 1985aastal laialdaselt kasutama ja Barbie nägi ilmavalgust alles aastal 1959. Fantaasiakirjandus pole ikka minu rida.
Kole pilt tuli ka raamatust. Nii kole, et ma vist Instagrami ei tahagi teda panna.
Loomulikult ei sunni keegi mind lugema. Ise olen loll. Aga vahel peab halba ka lugema, et oskaks hinnata head.
Enne seda lugesin "Kopenhaageni triloogiat". Sellest ei saanud ma ka tükk aega aru, et miks see kõigile nii hirmus väga meeldib. Selle stiil oli puhuti ka kuidagi igav ja tuim. Samas, see raamat on elulugu ja aeg oli ka teine. Aeg nimelt oli teise maailma sõja aegne Kopenhaagen ja autor kirjeldab oma lapsepõlve, kuidas tema tüdrukuna sai vähem haridust, kui tema vend, sest tüdruku ainus eesmärk oli võimalikult kiiresti hea partii teha, ja seda teadis ta juba nelja aastase tüdrukuna. Elu oli karm, raha polnud, võimalused olid piiratud ja perekond, milles ta kasvas, ei suutnud teda ka intellektuaalselt piisavalt stimuleerida ega tema püüdlusi toetada. Ema oli paras frukt ja isa polnud oluliselt parem. Mis mind tohutult üllatas, oli taanlaste vabameelsus seksi osas. Süütus oli mingi ebamugav taak, millest pidi võimalikult kiiresti lahti saama ja kui sa olid 16aastaselt veel neitsi, siis ilmselgelt oli sul midagi viga. Vallasemad polnud mingi haruldus ja ei tundnud, et ühiskond neisse ka ülemäära pahatahtlikult suhtunud oleks. Jutud ikka käisid, aga ega see suurt midagi ei muutnud. Noorusaeg oli selline tore aeg, kus autor läks tööle, sai oma kutsumusega tegeleda ja sellega kiiresti ka märkimisväärset edu saavutas. Loomulikult mehe kaasabil, aga nii need asjad tol ajal käisid. Ta ei tundu sellest kuidagi kibestunud, nii nagu ta ka oma ema õelate kommentaaride peale pikalt viha ei pidanud. Viimane osa oli kõige huvitavam. See rääkis sellest, kuidas autor, kellel on elus kõik hästi, tema luulet hinnatakse, tema teoseid loetakse hea meelega, ta saab positiivset kajastust ja teenib sellega ka kena elatise. Ta on armastavas suhtes, tal on tütar, keda ta armastab. Aga sellest kõigest ei piisa, et inimene rahul oleks. Ja ta jääb sõltuvusse petidiinist. Sain raamatust aru nii, et jäi kohe pärast esimest korda sõltuvusse ja ei kujutanud ilma selleta oma elu edasi. Ta jätab maha oma mehe ja kolib kokku teisega, kes tema sõltuvust toetab. Aastad mööduvad udus, ilma tööd tegemata ja kellegagi õieti lävimata. Lõpuks saab ta abi, aga teda hoiatatakse, et ta unustab kiiresti selle, kui ebameeldivad olid võõrutusnähud. Ja täpselt nii lähebki. Ta hakkab jälle otsima võimalusi, kuidas järgmine doos kätte saada. Aus ja ennast mitte säästev ülestunnistus. Väga huvita oli seda lugeda.
Mingit muud jampsi lugesin ma ka vahepeal, aga see oli nii nõme, et ma ei viitsi isegi kirja panna, mis seal kõik juhtus.
Aa, mis ma avastasin, täiesti juhuslikult, et ma olen hakanud eelistama naiskirjanikke. Või ma ei tea, kas eelistama teadlikult, aga kuidagi on nii, et sel aastal 32 loetud raamatust on ainult kahe autoriks olnud mees. Muidugi ei saa ma väita, et kõik need 30 mulle kohe hirmus palju meeldinud oleks, pigem vähesed, aga lihtsalt mental note to self. Kunagi oli see kindlasti vastupidi, et ma just naisautoreid ja kohalikke autoreid pigem vältisin.
Selline postitus tuli.
Kommentaarid
Postita kommentaar