Kuulan praegu üht podcasti. Kolm päeva juba kuulan. Episood on kaks ja pool tundi pikk ning hullult inforikas, nii et mul on vaja korraks paus võtta, et kuuldut seedida. Sellepärast mulle vist lugemine rohkem sobib, kui kuulamine, sest nii saan ma vajadusel pausi teha, et loetu üle järele mõelda. Kui aga keegi täristab nagu poolautomaatsest relvast mu kõrva ääres, siis ma kas lülitun välja ja lähen oma mõtetega kuhugi aasale keksima või.... ei, mingit teist varianti polegi, ma panen raadio kinni, nii või teisiti.
Igatahes, selles podcastis räägib külalisesineja sellest, kuidas ta tegi eksperimendi ja aasta jooksul rääkis inimestele ainult tõde ja kuidas ta selle aasta jooksul kaotas suure hulga oma sõpradest, lahutas abielu ja sai paljudest muudest asjadest ka vabaks. Muuhulgas paranes ka tema tervis.
Seda, et mul valetamine raske on, olen paar korda maininud ka ja teinud enda üle nalja, et see on minu autism (teeme nii, et see ei tähenda kuidagi seda, et ma vaimsete eripärade üle nalja heidan, lihtsalt kusagilt kuulsin, et autistidel on keeruline valetada). Ma olen patoloogiline tõerääkija.
Teate, see pole eriti lahe.
Kord olime sõbrannaga kinos. Sõbranna on pigem suure kondiga. Film, mida vaatasime, rääkis ühest trullakast tüdrukust ja keset seanssi küsib mult sõbranna, et kas tema näeb ka selline välja nagu peategelane. Nagu, miks sa küsid? Kuidas ma pean sellest nüüd ennast välja keerutama? Tavaliselt ma ei käi mööda ilma ringi ja ei kutsu inimesi paksudeks, sest ma oskan suud kinni küll hoida, kui ma saan aru, et tõe välja ütlemine kellelegi kasuks ei tule. Aga sel hetkel ei saanud ma vastamata ka jätta, sest sõbranna vaatas mulle ainiti silma sisse ja selle kaudu mu hingepõhja. Kuidas ma oleks soovinud tol hetkel, et ma oskaks valetada.
Tõde ei ole see, mille kaudu endale sõpru võita. Ja eks see ka seletab, miks mul kuigi palju sõpru ei ole. Isegi oma pikaajalisi blogisõpru olen osanud välja vihastada. Kui see juhtub, siis olen ma ise seal nagu poolearuline, et oota, kuidas see nüüd juhtus, et ma kirjutasin postituse sellest, et mina olen pinnapealne ja nõme, aga keegi teine solvus selle peale? Lisaks mind šokeeris ka see, kui ma kellegi blogist ridade vahelt välja lugesin, et minu fotod blogis kedagi riivavad. Võibolla ma valesti lugesin, alati on see võimalus, kui ridade vahelt lugeda, või isegi ridade pealt. Aga nagu Mariliis juba ammu aru sai ja lugejaid hoiatama hakkas, siis tsiteerides tema blogi motot: "Kui ma pole veel sind oma sõnade (või piltide ja puhtalt oma eksistentsiga) solvata jõudnud, siis ära muretse, ma peagi jõuan sinuni."
Marca kirjutas just hiljuti tõest, et kuidas Courtney Love oli oma intervjuus Taylor Swiftile puid alla pannud ja sellega mitte just eriliselt palju populaarsust võitnud. Inimestele ei meeldi tõde kuulata.
Minule ka ei meeldi. See, et ma ise seda räägin, ei tähenda, et ma seda kuulda tahan. Aga ma olen õppinud mitte küsima küsimusi, kui ma kahtlustan, et vastus mulle ei meeldi.
Tulles tagasi podcasti juurde, siis USAs on vist valetamine veelgi levinum ja käib sotsiaalse suhtluse juurde nagu sinep süldi kõrvale. Jutud ongi pinnapealsemad ja nii ei eelda keegi, et seal ebamugavaid tõdesid lajatama hakatakse. Küsimus "Kuidas sul läheb?" ei ole üleskutse südamepuistamiseks, see on viisakusväljend ja sellele on ainult üks aktsepteeritud vastus: "Hästi!". See on nii normaalne, et kui sa vastad midagi muud, siis seda isegi ei kuulda. Pole siis ime, et inimesed on haiged, kui kõik see väljendamata valu nende hinge närib. Ja noh, eks see seletab ka seda, miks ma terve nagu hobune olen.
Podcastis toob ta välja ka paar nippi, et kuidas elada elu tõde rääkides. Üks punkt näiteks on see, et kui sa mingis hetkes ka valetad, näiteks ütled, et sul läheb hästi, kuigi tegelikult see nii pole, siis kirjuta see kuhugi üles või räägi kellelegi, et näed ma ütlesin nii, aga tegelikult on naa, sest nii sa vähemalt teadvustad endale, et tegemist oli valega. Sest alati ei pea ja ei saagi tõde öelda, ilma, et see põhjustaks teistele valu. Aga enda vastu saab aus olla. Teine punkt oli, et kui keegi palub sul midagi teha ja sa ei taha, mis iganes põhjusel, siis paku teine alternatiiv. Näiteks, kui su laps tahab sinuga koos randa minna, aga rand ei ole sinu teema, siis paku välja, et teete midagi muud, mis teile mõlemale samavõrra rõõmu pakub. Pole ju mõtet minna randa hambad ristis, sest nii on teil lõpuks mõlemal ebamugav ja sellest ei jää head mälestust. Keerulisem on muidugi see olukord, kui asi pole niivõrd tegevuses, kui isikus. Kui kutse koos aega veeta esitab tuttav, kellega pigem koos ei oleks. Siis võib ju ka keerutada ja viilida, aga otse öelda, et tead, ma pigem sinuga ei kohtuks, tundub ääretult ebaviisakas ja matslik. Podcastis lubatakse, et kui sa piisavalt kaua viilid ja nihverdad, siis sellised tuttavad jätavad su lõpuks ise maha. See on huvitav, sest just sellist taktikat kipun mina kasutama ja siis kui on vastupidi, et ma sõbrale kirjutan, et kas saame kokku ja joome kohvi ning sõber ütleb, et tead, ma praegu kohvi ei joo, siis mina tõlgendan seda koheselt sellena, et sõber vihkab mind kirglikult ja ei taha mind kunagi näha. Reeglina ma kaks korda ise kohtumist välja ei paku.
Ma ise arvan, et minu patoloogiline tõekuulutamine tuleb lapsepõlvest. Mu ema kasvatas mind nii, et kui ma kõik ausalt ära rääkisin, siis ta ei karistanud mind pahanduse eest. Hiljem muidugi lisandus see arvamus, et kõikvõimas Jumal näeb iga mu tegu ja valetamine pole mõttekas. Naiivne, naiivne, tobuke! Kui mul lõpuks kohale jõudis, et religioon on üks kõige silmakirjalikum institutsioon üldse, polnudki muud, kui sellest välja astuda.
Huvitav, et ka ühes hiljutises raamatus, mida ma lugesin, räägiti tõerääkimisest ja seal toodi välja, et lastega oli tehtud katse. Katse seisnes selles, et neilt küsiti, mis võiks olla pildil ja nad pidid arvama. Kest katset läks katse läbiviija korraks ruumist välja ja jättis pildid lauale ning palus neid mitte piiluda. Loomulikult kõik lapsed piilusid. Kui neilt küsiti selle kohta, siis pea kõik valetasid. Aga mis selle katse juures huvitav oli, et lapsed, kes olid kasvanud rangetes tingimustes, nemad olid palju paremad ja järjekindlamad valetajad, kui lapsed, keda oli kasvatatud lahkuse ja empaatiaga. See kõlas mulle väga loogilisena.
Aga mis ma oskan soovitada - tahate elada tervemat ja paremat elu - lõpetage valetamine. Sõpru te sellega ei võida. Ilmselt teeb see ka peresuhted keeruliseks, kui sa ühel hetkel hakkad kallile abikaasale ütlema, et tead, tegelikult sa ei meeldi mulle ja minu meelest sa ei väärtusta mind piisavalt. Aga nii võib juhtuda, et jonnakas ülekaal, mis ei taha kuidagi alla minna, läheb kuidagi iseenesest, uni paraneb, sest südametunnistus on puhas ja energiat on rohkem, sest sa saad oma aega pühendada sellele, mis sulle rõõmu toob. Ma olen seda kõrvalt mitu korda näinud, kui naine, kes on aastaid kannatanud talumatu mehe käe all, ühel hetkel selja sirgu ajab ja teatab, et nüüd aitab. Ta ütleb lõpuks välja tõe, mida on siiani enda sees saladuses hoidnud.
Loomulikult ei ole see kõigi jaoks. Inimesed on harjunud kannatama, see pakub neile teatud mõnu (räägib BDSMi suur fänn). Inimestele meeldib ennast maha suruda, sest "teistel on nii parem". Tegelikult on see üsna isekas, sest ennast ohvriks tehes loodetakse saada õlalepatsutust ja kiitust, et küll sa oled hea inimene ja üldse mitte isekas. Sest kui keegi tuleb ja ütleb, et sa oled tähtsust täis ja mõtled ainult enda heaolule, siis seda on väga ebameeldiv kuulata. Et selle kuulamist vältida, taluvad paljud inimesed ebaõiglust töökohal, vastikuid olusid ja madalat palka. Kannatatakse ka elukaaslase kõrval, sest kuidas sa oled nii isekas ja jätad oma pere maha.
See postitus on nüüd juba tohutult pikk ja laialivalguv, aga lisan veel selle nüansi siia, mis mind ennast mingi aeg tagasi üllatas, aga mis samuti loogiline tundub ja kuidagi moodi näib, et see võiks siia teemasse sobida. See nimelt, et people pleasers ei ole tegelikult selle peal väljas, et teistel oleks hea. Nad tahavad, et inimesed neid heaks inimeseks peaksid. Ja see omadus pidi tugevalt just nartsissistidel juures olema.
Ehk et proovige - öelge tõde. Kui te ei taha kohe kõigile näkku öelda, mida arvate, siis proovige vähemalt enda jaoks kirja panna. Päevikusse näiteks või rääkige usaldusväärsele sõbrale. Proovige esialgu kuu, äkki hakkab meeldima. Äkki näete, et elu muutub ilusamaks ja tervis paremaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar