Kuidas tekivad blogitülid?

Olen mina ka aegajalt jahmunult pealt vaadanud, kuidas kaks blogijat omavahel ühe näilise pisiasja pärast tülli kisuvad ja sellest siis kumbki omas blogis jaurab. Keegi viskas mingid kuubikud ära või ei meeldinud tselluliiditu tselluliit, kringlist ja paastumisest rääkimata. Ei noh, naljakas on ja kummaline. Et nagu, päriselt või? Alati imestanud, et kuidas selline asi üldse tekib ja milleks on vaja oma arvamusele või teole õigustust otsida.

Iga blogija blogi on tema kodu ja ta peaks seal ennast hästi tundma. Võibki inetud väljaveninud dressid ja plekilise T-särgi selga tõmmata, juuksed lohakasse krunni keerata ja otse purgist ülessoojendatud pilaffi süüa. Kui sinu koju tuleb keegi, kes hakkab kritiseerima kõiki sinu sisekujundusvalikuid ja elustiili, siis mida sa teed? Kui ta juhuslikult ämm ei ole, siis ilmselt sa näitad talle uuesti kuidas su kodu välisuks väljaspoolt välja paistab (väga palju "väljasid" sai). Ilmselt ei lähe sa tema koju ja ei hakka talle maitsetuid valikuid ning Jyski mööbliostu nina alla hõõruma. Kirjasõnas kiputakse seda just tegema (jah, mul on niitmata muru, aga ikkagi rohelisem kui sul!).

Jah, mul on magamistoas väga lohakalt tapeeditud sein. Olin laisk ja ei viitsinud seinu enne tapeetimist piisavalt sirgendada. Aga see on minu kodu ja mina pean seda õnnetut tapeeti vaatama. Põhjendada, vabandada ega õigustada ei suvatse.

Blogitülid, nagu ma hiljuti omal nahal kogesin, ei teki enamasti üldsegi blogis, vaid väljaspool blogi. Või, õigemini, need võivad süttida millestki, mida üks kirjutab, aga tõelise hoo saavad need ikkagi mujal sisse. Mõnes mõttes on see täiesti ootuspärane. Blogijad on oma haavatavuses väga tugevad isiksused. Nad peavad olema. Muidu lamaksid nad kõik Paldiski maanteel kangete rohtude all, et enesevigastuste tekkimist vältida. Avalik blogimine on müstiline segu hirmust hukkamõistu ees ja lootusest mõistmise järele.

Kui sa kirjutad, et karjud lapse peale, jood pisut liiga palju veini, kulutasid viimase raha ilusa, kuid absoluutselt ebavajaliku nipsasjakese peale, näitasid liikluses keskmist või sõid isukalt kõige rasvasemat burgerit, kuigi oled "fitnessblogija", siis sa juba tead, et lugejaskond jaguneb kaheks - need, kes noogutavad muiates kaasa, et jah, me oleme kõik inimesed ja moraalijüngrid, kes sõrmega viibutades korrakaitseorganitesse vihjeid saadavad. Ja ega me teisiti blogimist ette ei kujutakski. On ka neid, kes väga konkreetselt saadavad välja sõnumi, et teisitimõtlejad pole teretulnud. Aga neid on ikkagi vähe. Enamik tüdib kiiresti sellest, kui sada protsenti peegeldamisest on ülistav ning takka kiitev. Ainult viisakust eeldame kõik.

Minu tüli? Ei, ma ei hakka seda lahkama. Kõik tülid lõppevad, kui üks jääb vait. Üksinda tülitseda pole võimalik. Aga nüüd ma vähemalt tean kuidas kisma üles tõmmatakse ja tean ka seda, kuidas seda maandada.