"Lepitus"

"Atonement"
Ian McEwan
Kirjastus Huma, 2003
Tõlkija Anne Lange
Toimetaja Ivar Sinimets
367 lk



"1934. aasta palavaimal suvepäeval näeb 13-aastane Briony pealt, kuidas tema õde Cecilia võtab oma lapsepõlvesõbra Robbie silme all riidest lahti ja sukeldub purskkaevu. Sama päeva lõpuks on nende kolme elu jäädavalt muutunud. Robbie ja Cecilia on ületanud piiri ja neist saavad noorema õe kujutlusvõime ohvrid. Briony paneb toime kuriteo, millele ta kogu oma ülejäänud elu andeksandmist otsib."


""Kuid mis toob lepitust kirjanikule, kes oma absoluutse võimuga tulemuste üle otsustamisel on ühtlasi jumal? Pole kedagi, ei ühtki väge ega kõrgemat kuju, kelle poole pöörduda, kellega ära leppida, või kes võiks talle andeks anda.""

Lugu sellest, kuidas eelarvamused, kadedus, klassikuuluvus, isekus ja tähelepanuvajadus võivad rikkuda nii paljude inimeste elud. Ja see, kui haavatavad me kõik oleme sellise vääritimõistmise suhtes on hirmuäratav. Kui vähe on tegelikult vaja selleks, et arvamus inimesest kujuneks või isegi juba hea tuttava üks kaheldava väärtusega akt, muudaks nägemust temast. Miks meil on kalduvus eeldada halvimat? Ka neist, keda teame hästi, kellega oleme koos üleskasvanud ja kes on oma sisemist ilu meile korduvalt tõestanud? Ja kas sellist reetmist saab andestada? Päriselt unustada ja lahti lasta negatiivsetest emotsioonidest? Kas niisugust ebaõiglust saab millegagi heastada? Ohvri ees või suuremas plaanis Kõiksuse ees? Andestamine on keeruline protsess. See eeldab tahtejõudu. Lahti lasta valust. Andestamine ei tähenda unustamist. Aga kas kõike peab andeks andma? Igat tegu? Isegi kui väärtegu kahetsetakse ja andestust palutakse? Ma usun, et on asju, mida ei ole võimalik andeks anda. Ega peagi. On patte mida isegi Jumal ei andesta, olgu kahetsus kuitahes siiras. Ja me kõik ju oleme Jumala lapsed, peegeldades tema omadusi.

Sellest ajast, kui ma nägin filmi, olen ma soovinud ka raamatut lugeda. Võtsin ainult 12 aastat hoogu. Praegu ma enam ei mäleta filmist muud, kui seda, et see ilus poiss, James McAvoy (ärge küsige, mitu aastat olin temast sissevõetud), selles mängis, sellepärast ei suuda ka erinevusi raamatu ja filmi vahel välja tuua.

Raamat, mida ei saa kiirustades lugeda. Mina ei saanud. Täht haaval närisin end sellest läbi. Kõlab väsitavalt, aga tegelikult üldsegi mitte. See närimine oli nauditav. Iga tähte hoidsin keelel nagu paberõhukest sulavat Valeri küpsist. Täiesti teadlikult ei kiirustanud selle läbilugemisega. Sõnad olid filigraanse läbimõeldusega lausetesse kombineeritud. Loo kulgemine oli palju olulisem, kui lõpplahendus. Nii hea.

Üks asi mind siiski närima jäi. Nimelt oli raamatus kasutatud sõna "paberilipakas". Ma tean, et see on sõna ja seda kasutatakse, aga kooliajast on meelde jäänud, et õigem oleks öelda "paberilipik". Sest noh, lipakas, eks ole, see midagi muud ikka kui lipik. Muidu poleks vast häirinud, aga kuna samal leheküljel kirjeldatakse pikalt-laialt keelelisi ebakorrektsusi ning kui paha-pahad need on. No ja siis nõndaviisi! Üldiselt ma tõlke ja toimetamise kallal ei ilguks, pole vastavat kvalifikatsiooni ega ka moraalset luba, mõned trükivead ja kohmakad sõnakasutused olid lisaks "lipakale" veel, aga suures plaanis päris hea.

"Igal asjal ei olegi põhjust, ja teeseldes vastupidist, sekkutakse maailma kulgu, mis ei anna midagi peale südamevalu. Mõni asi lihtsalt on, nagu on."

-147. lk

"Mälestused ülekuulamisest ja allakirjutatud protokollidest ning tunnistustest, või aukartus, mida ta tundis kohtusaali ukse taga, kuhu ta vanuse pärast jäi, ei vaevanudki teda eesootavatel aastatel nii palju kui fragmentaalsed mälupildid sellest hilisest ööst ja suvisest koidikust. Süü rafineeris peenelt enesepiitsutamiste kaupa igavesse silmusesse, roosipärga, mida eluaeg sõrmitseda."

-170. lk

"Ainult et see kõik ei aita, teadis ta. ükskõik keda ta teenib või kui alandlikult põetab, ja ükskõik kui hästi või püüdlikult ta seda teeb, ükskõik millisest ilmutuslikust koolitarkusest või elu tipphetkedest kolledžimurul ta ka poleks loobunud, kahju see iial ei korvaks. Talle ei saa andeks anda."

-274. lk

Raamatu sain seekord taas Raamatuvahetus keskkonnast. Raamatukogu raamat. Kuna ma ilmselt lähitulevikus seda uuesti lugema ei hakka, ja kodune raamaturiiul juba ägiseb, siis võin mõnele raamatusõbrale edasi anda.

Kommentaarid

  1. Ma ise ütlen "paberilipakas", mul ei seostu see selle teise lipakaga, pigem on too esimesest tuletatud. Lipik on kuidagi...jube kuiv ja ametlik? Vaatasin, mida ÕS ütleb, lipakale annab see esimese tähenduse just paberilipaka, kuigi see teine on muidugi ka, aga märkega "halvustav". Paberilipiku asemel on aga hoopis "paberlipik", mis kõlab eriti kantseliidina.
    Aga Ian McEwan on huvitav kirjanik, tal on kõik raamatud (ja neid tal ikka jagub) üksteisest väga erinevad. Paistab olevat inimene, kes suudab igal teemal veenvalt kirjutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on vist täiesti omaette teema, et miks mõni sõna tundub kohasem, kui teine. Sarnast halvustavat suhtumist rõhutas too emakeele õpetaja ka väljendi "minu arust" vastu. Jubedalt vihkas kui keegi seda kirjandis kasutas. Mingi isiklik kiiks. Üks teine õpetaja jälle ei sallinud sõna "putka", et pidi tingimata "kiosk" ütlema :D

      Kustuta
    2. Teile aeti koolis mingit kägu.

      https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=lipakas&F=M

      Veel iseküsimus on see, et ilukirjanduskeel ei pea olema tingimata selline nagu ametlik keel, ilukirjanduskeel peab mahutama endas ka kõnekeelsusi, murdepärasusi jne.

      Kustuta
    3. nt "minu arust" oleks ilukirjandusteoses just palju parem kui "minu arvates", kui sellega väljendatakse inimeste otsest kõnet - selliste inimeste, kes ei püüa rangelt ametlikku muljet jätta.

      Kustuta
    4. No see konkreetne õpetaja oli veis kiiksuga küll 😀. Ta armastas pidevalt rõhutada seda kuidas ta vihkab õpetamist ning parema meelega reisiks mööda ilma ringi. Isegi oma klassi gümnaasiumi lõpuaktusele ei tulnud, sest tal oli vaja mujale minna.

      Kustuta
    5. Paberilipik, tundub selline konkreetne kindla suuruse, kasutusega või otstarbega vajalik ja väärtuslik paberitükike. Nüüd, kui muutub paber tähtsusetuks, väärtusetuks või ei saa seada konkreetselt määrata või on määramatu, siis muutub ta lipakaks. Samas ongi nii, et ühele inimesele on paberi tükikesel väärtus, siis teise jaoks tühine määramatu paberilipakas või on tegu selles, et kuidas üldiselt suhtutakse paberlipikututesse viisakalt või halvustavalt, vastavalt tujule. :)

      Kustuta
    6. Nii filosoofiliselt kohe hommikul vara :)

      Kustuta
    7. Nojah, juhtub. :))

      Kustuta
    8. Väga meeldiv, et juhtub. Paluks sagedamini :)

      Kustuta
    9. Püüan anda endast parima :)

      Kustuta

Postita kommentaar