"Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks"
Barbi Pilvre
Kirjastus Petrone Print
248 lk
"Minu-sarja" raamatutega on selline teema, et ma loen neid siis kui mul on kohaga side. Või vähemasti loodetav side. Noh, nagu ma lugesin "Minu Ameerikat" enne reisile minemist. Õrritajaks mainin, et lähikuudel on mul plaanis lugeda "Minu Itaaliat", aga sellest pikemalt juba tulevikus. Mis on muidugi natuke eksitav väide, sest näiteks "Minu Tallinnat" ja "Minu Pärnut" pole ma siiani lugenud. Ja väike tõrge on ka nende suhtes. Ei oskagi põhjendada miks.
"Minu-sarja" raamatud on rohkem minu põhised, kui koha kirjeldused. Ridade vahelt ainult aimub keskkonda, põhiliselt on tegemist aga enesearengu ja avastustega. Eks erandeid ikka leidub, aga üldmulje on pigem selline. Mis minu meelest teebki need raamatud nii heaks. Sest kui mind huvitaksid kohalikud vaatamisväärsused või soodsad ostlemiskohad, siis ma valiks raamatupoest ju teistsugused väljaanded. "Minu Vormsit" ma ei valinud, see valis minu. Seetõttu oli lugemiskogemus teistsugune.
Tekst on heas mõttes klassikaline ajakirjaniku jutt. Faktid, ajalugu, puänt ja kokkuvõte. Iga lugu töötab ka iseseisvana. Mis on ühest küljest hea, kui ka tüütu, sest järjest lugedes tekib tunne, et autor peab oma lugejaid seniilseteks, kellele on üht ja sama asja vaja igas peatükis üle korrata, aga noh, on ka suuremaid kuritegusid siin elus.
Raamatu autor võrdleb Vormsit Kihnuga, mitte naabersaarega. Vormsile mind tee pole viinud, Kihnus olen käinud küll. Kihnuga on mul aga kana kitkuda, mis, pean vastumeelselt tunnistama, mõjutas ka "Minu Vormsi" lugemist. Okas hinges on ikkagi okas.
Mida ma siis teada sain? Sain teada, et Barbie armastab fakte, ajalugu ja nimesid. Et ta on asjalik, ettevõtlik naine, kes ei karda käsi määrida ning kes julgelt eirab traditsioone ning ühiskonna norme, kui need elu elamist pidurdavad. Ma oleks soovinud, et raamat oleks olnud isiklikum. Rohkem enda kogemusi, rohkem mina ja vähem Vormsit. Mõni lugu juba nagu oli, aga jäi üldises plaanis siiski kaugeks ning külmaks. Ehk siin on ka see mängus, et Barbi pole keskmine "Minu-sarja" autor. Ta on ühiskonna tegelane ja lisaks veel poliitik. Ta ei saagi südamest end avada, sest seda võidakse tema vastu kasutada. Kuna see idee lauale käidi, siis ma võrdlen "Vormsit" ka teiste loetud "Minu-sarja" saare raamatutega. Need teised meeldisid isiklikult mulle rohkem. Nii Muhu kui Hiiumaa. Just sellesama isikliku nüansi tõttu. Pautsi stiil hakkas pika peale vastu, sest natuke liiga nutuseks läks, aga Hiiumaa meeldis seda enam, et kuigi autor edastas paljud lood nii, et oli neid kuulnud läbi kolmandate isikute, ise kohal olemata, siis oskas ta seda teha nõnda, nagu ta oleks ise kõrval olnud ja toimuvat tunnistanud. Muidugi võib mulle ette heita, et ma pole "Minu Hiiumaa" suhtes objektiivne, aga kas ma tingimata pean? Olete ju tulnud mu blogi lugema selleks, et kuulda minu arvamust, mitte poliitiliselt korrektset ümmargust juttu.
Ääremärkusena: seda postitust oli keeruline kirjutada. Kuna raamatu saatis mulle kirjastus, siis tekib teatud moraalne kohustus, kirjutada positiivne arvustus. Mitte keegi ei vihjanud ega andnud mõista. Tunne tekkis mul endal. Et kui aus ma olla võin? Kas sellest ei teki tulevikus jamasid? Julgeb veel keegi mulle raamatuid arvustuseks saata pärast seda? Olen sarnaseid dilemmasid ka teiste sulest lugenud, aimamata, et olen ise kunagi samas olukorras. Mida ma teistelt õppinud olen, on see, et kõike saab teha viisakalt ja halvustamata. Isegi siis kui mõni asi on väga vastumeelne, siis sellest tagasisidet andes on võimalik jääda neutraalseks ning keskenduda heale. Ning lisaks, halba reklaami pole ju olemas. Ma olen ise kulutanud lugematuid summasid ning aega raamatute, filmide ja muu peale, mille kohta on saadaval ainult halba arvustust. Sest uudishimulik inimene mõtleb ikka nii, et: "kui halb see ikka olla saab? Ma lähen proovin ise järele, äkki on siiski hea ja mulle meeldib". Ja tihti meeldib ka, sest õnneks on inimesed erinevad.
Barbi Pilvre
Kirjastus Petrone Print
248 lk
"Minu-sarja" raamatutega on selline teema, et ma loen neid siis kui mul on kohaga side. Või vähemasti loodetav side. Noh, nagu ma lugesin "Minu Ameerikat" enne reisile minemist. Õrritajaks mainin, et lähikuudel on mul plaanis lugeda "Minu Itaaliat", aga sellest pikemalt juba tulevikus. Mis on muidugi natuke eksitav väide, sest näiteks "Minu Tallinnat" ja "Minu Pärnut" pole ma siiani lugenud. Ja väike tõrge on ka nende suhtes. Ei oskagi põhjendada miks.
"Minu-sarja" raamatud on rohkem minu põhised, kui koha kirjeldused. Ridade vahelt ainult aimub keskkonda, põhiliselt on tegemist aga enesearengu ja avastustega. Eks erandeid ikka leidub, aga üldmulje on pigem selline. Mis minu meelest teebki need raamatud nii heaks. Sest kui mind huvitaksid kohalikud vaatamisväärsused või soodsad ostlemiskohad, siis ma valiks raamatupoest ju teistsugused väljaanded. "Minu Vormsit" ma ei valinud, see valis minu. Seetõttu oli lugemiskogemus teistsugune.
Tekst on heas mõttes klassikaline ajakirjaniku jutt. Faktid, ajalugu, puänt ja kokkuvõte. Iga lugu töötab ka iseseisvana. Mis on ühest küljest hea, kui ka tüütu, sest järjest lugedes tekib tunne, et autor peab oma lugejaid seniilseteks, kellele on üht ja sama asja vaja igas peatükis üle korrata, aga noh, on ka suuremaid kuritegusid siin elus.
Raamatu autor võrdleb Vormsit Kihnuga, mitte naabersaarega. Vormsile mind tee pole viinud, Kihnus olen käinud küll. Kihnuga on mul aga kana kitkuda, mis, pean vastumeelselt tunnistama, mõjutas ka "Minu Vormsi" lugemist. Okas hinges on ikkagi okas.
Mida ma siis teada sain? Sain teada, et Barbie armastab fakte, ajalugu ja nimesid. Et ta on asjalik, ettevõtlik naine, kes ei karda käsi määrida ning kes julgelt eirab traditsioone ning ühiskonna norme, kui need elu elamist pidurdavad. Ma oleks soovinud, et raamat oleks olnud isiklikum. Rohkem enda kogemusi, rohkem mina ja vähem Vormsit. Mõni lugu juba nagu oli, aga jäi üldises plaanis siiski kaugeks ning külmaks. Ehk siin on ka see mängus, et Barbi pole keskmine "Minu-sarja" autor. Ta on ühiskonna tegelane ja lisaks veel poliitik. Ta ei saagi südamest end avada, sest seda võidakse tema vastu kasutada. Kuna see idee lauale käidi, siis ma võrdlen "Vormsit" ka teiste loetud "Minu-sarja" saare raamatutega. Need teised meeldisid isiklikult mulle rohkem. Nii Muhu kui Hiiumaa. Just sellesama isikliku nüansi tõttu. Pautsi stiil hakkas pika peale vastu, sest natuke liiga nutuseks läks, aga Hiiumaa meeldis seda enam, et kuigi autor edastas paljud lood nii, et oli neid kuulnud läbi kolmandate isikute, ise kohal olemata, siis oskas ta seda teha nõnda, nagu ta oleks ise kõrval olnud ja toimuvat tunnistanud. Muidugi võib mulle ette heita, et ma pole "Minu Hiiumaa" suhtes objektiivne, aga kas ma tingimata pean? Olete ju tulnud mu blogi lugema selleks, et kuulda minu arvamust, mitte poliitiliselt korrektset ümmargust juttu.
Ääremärkusena: seda postitust oli keeruline kirjutada. Kuna raamatu saatis mulle kirjastus, siis tekib teatud moraalne kohustus, kirjutada positiivne arvustus. Mitte keegi ei vihjanud ega andnud mõista. Tunne tekkis mul endal. Et kui aus ma olla võin? Kas sellest ei teki tulevikus jamasid? Julgeb veel keegi mulle raamatuid arvustuseks saata pärast seda? Olen sarnaseid dilemmasid ka teiste sulest lugenud, aimamata, et olen ise kunagi samas olukorras. Mida ma teistelt õppinud olen, on see, et kõike saab teha viisakalt ja halvustamata. Isegi siis kui mõni asi on väga vastumeelne, siis sellest tagasisidet andes on võimalik jääda neutraalseks ning keskenduda heale. Ning lisaks, halba reklaami pole ju olemas. Ma olen ise kulutanud lugematuid summasid ning aega raamatute, filmide ja muu peale, mille kohta on saadaval ainult halba arvustust. Sest uudishimulik inimene mõtleb ikka nii, et: "kui halb see ikka olla saab? Ma lähen proovin ise järele, äkki on siiski hea ja mulle meeldib". Ja tihti meeldib ka, sest õnneks on inimesed erinevad.
Kommentaarid
Postita kommentaar