Mõtted, mõtted


Ma loen praegu üht vana raamatut. Jane Austini "Northangeri klooster". Ma ei hakka sellest eraldi postitust tegema, sest mul on natuke piinlik seda lugeda. Nimelt avastasin ma mõned aastad tagasi, päris mitu mõni aastat tagasi, tegelikult, et ma ei suuda teatud raamatuid enam lugeda. Mul on nende lugemise pärast piinlik. Piinlik, sest kunagi olin ma neist nii ülisuures vaimustuses, ja nüüd siis loen, noh, ma ei tea, Jane Austenit või Emily Brontet ja ma mõtlen, et kas need on kogu aeg nii pinnapealsed ja lapsikud olnud ja miks ma ometi seda varem ei tajunud ning neist romaanidest nii suures vaimustuses olin? Abikaasa kinkis mulle kunagi pulma aastapäevaks nii Jane Austeni kui ka Bronte õdede kogutud teosed. Parajad telliskivid on. Neid iseenesest võiks ju lugeda, keele õppimise mõttes just. Aga et siis see jutt neis. No kui suures plaanis vaadata, siis on vast positiivne, et ma ikkagi arenguvõimeline olen ja ei vaimustu enam samadest asjadest millest kaheteistaastasena. Muidu oleks vist hoopis teistpidi nukker. Ja eks maailm oligi paarsada aastat tagasi veidi naiivsem ning romantilisem, kui meil tänapäeval. 

Nii, sellega sai vist ühele poole.

Nüüd see teine asi. Nimelt need inimesed, kes raamatuid sodivad. Mõni teeb oma märkmeid loetu kohta, mingid kommentaarid. Ma teatud tasemeni saan sellest aru, olen ka ise mõtteid alla kriipsutanud, viidanud teistele allikatele või kokkuvõtte kirjutanud. Aga... AGA... rangelt oma raamatutega, mitte kunagi raamatukogust laenutatutega. Sest, mida on võõral inimesel minu märkmetega peale hakata? Mida see talle annab, kui ma olen üht mõtet loetust pidanud väärtuslikumaks, kui mõnda teist? Järgmine lugeja ei tunne mind, ta ei tea miks mulle just x mõte meeldis või mis seosed mul sellega tekkisid. Oleks, et mõni lähedane loeks, siis ta näeks ja saaks aru, et jah, see mõte võis talle tõesti muljet avaldada. Aga nii? Raamatukogu raamatuga? Pfff.  Või siis need, kes trükivigu "parandavad". Lihtsalt, ärge, eks. Sest, jah, mind ka häirib ja riivab silma, aga üldsegi mitte sellel tasandil, kui riivab silma kellegi pliiatsi või pastakaga tehtud vigade parandus. Mis valu sul on seal neid trükivigu parandada? Arvad, et järgmine lugeja ei saa muidu sõnast aru, sest tähed on veidi sassi läinud? Või sa loodad, et trükkal laenutab raamatu endale ja siis on jube tänulik kõigi sinu nende paranduste eest? Hoidke oma kirjutusriistad sahtlis ja ärge lähenege ühelegi raamatule nendega!


Järgmine.

Mõtted on pilla-palla, sest tunded on viimase kuu jooksul täiesti käest läinud. Ma istun ja vaatan oma elu ja ei saa üldse aru mis toimub. Kes ma olen ja kuidas siia sattusin. Nagu oleks pikast unest ärganud, võõras kohas, võõraste inimeste keskel ja peeglist ei tunne oma nägugi ära. Tahaks nagu ennast kusagilt otsast parandama hakata, tagasi normaalseks, aga ei tea kust pihta hakata. Suur osa minust on kõigist hiljutistest sündmustest alles šokis ja halvatud, ootan, et ma lihtsalt üles ärkan ja saan aru, et miski sellest reaalne polnud. Aga kuna seda ei taha kuidagi juhtuda, siis tuleb mul vist leppida, et ma olen nüüd hoopis selline inimene, mitte see teine, kelleks ma siiani end pidanud olen. Ja ma olen kaotanud sõpru, lähedasi, sest nad vaatavad mind ja ütlevad, et ma ei tea kes sa oled enam, sa käitud viisil, mida sinu puhul kunagi uskunud poleks. Ja ma ise tunnen sama, et see on täiesti karakteriväline käitumine, ainult, et ma ei tea kuidas seda peatada ja tagasi pöörata. Ma ei suuda leida seda hetke, kust asjad hakkasid allakäiguspiraali mööda käest minema, nullist kolmesajani kümne sekundiga. Mina sain aru, et asjad on käest ära, umbes siis kui spidomeeter juba sajakaheksakümne peal oli ja pidurdada enam ei suutnud. Praeguseks on asjad käest sellevõrra ära läinud, et neid taastada polegi vist enam võimalik. Ma peaksin uue suuna valima, ainult et ma ei tea millist. Ma arvasin, et ma tean praeguseks, kuhu mu elu suundub ja ma olin oma valikutega rahul või vähemalt leppinud, aga nüüd pean ma otsast alustama, isegi mitte algusest, vaid kusagilt keskelt. Ma oleks nagu impronäidendis, poole pealt lavale astunud, keset stseeni, ma ei tea mis enne mind toimus ja ma ei tea kuhu kõik see asi välja peab jõudma. Tohutu stress nii kaasnäitlejate kui pealtvaatajate ees. Ühest küljest on hästi põnev ja uudne, aga samas on ka hirmus ja õudne. Ja ma ei saa lihtsalt olla ning mitte midagi teha, sest teised loodavad mu peale. Ainult, et mida nad loodavad? Ja ma ei saa küsida ka kelleltki, sest kõik mu usaldusisikud on mulle selja pööranud, sest nad ei tunne mind ära ja uusi inimesi veel pole, keda usaldaks sellevõrra, et neile toimuvast rääkida või neilt mingitki nõu vastu võtta. Ma ei saa isegi kirjutada oma katsumustest, sest see on minu jaoks nii võõras ja vale, et ma ise mõistan end toimuva pärast hukka, saati siis need, kes lugema satuvad. Ja kui ma ei kirjuta, ega räägi, siis ei saa ma ka peegeldada seda, mis tegelikult mu sees toimub. Ja mida kauem see kestab, seda sügavamale ma vajun. 

Veel mõtlen ma sellele, et kas terveid inimesi enam polegi? Pärast teatud vanust. Ma ei tea, pärast kolmekümnendat sünnipäeva, näiteks. Et kõigil on mingid omad deemonid ja taagad. Ja kui sa hakkad suhtlema, siis isegi kui sa esialgu nagu varjad neid, siis väga kiiresti tulevad nad ikkagi päevavalgele. Ja sa saad ise aru ka, et sul on need puntrad, mis tuleks lahti harutada, aga kust otsast alustada? Peab neid üldse harutama? Kui üksi oled, iseendaga, siis need puntrad on osa iseloomust. Need pakuvad teatud turvatunnet. Mõtled, et näed, ma olen elanud, ma olen elusana välja tulnud, ma pole alla andnud, ma olen ellujääja, tugev, vapustav, imeline ja ma ei lasegi kellelgi oma puntraid lahti harutada, sest need muudavad mu nii sügavaks ja mitmekihiliseks isiksuseks. Aga kui sa siis oled koos teistega, või selle ühe teisega, kes sind õiget pidi silitada mõistab, siis hakkavad need puntrad häirima. Teine jääb oma sõnadega ikka üht või teistpidi sinu pundardesse kinni ja siis sa pead neid harutama, et teine saaks vabalt liikuda. Puntrad polegi enam mingid süütud köiejupid, vaid miiniväli. Ja kuna sa pole vaevunud neid puntraid harutama, vaid neid hellitanud ja hoidnud, kallikski pidanud, sest need on ju osa sinust, siis teistel, või sellel teisel, pole lootustki. Näed kuidas too, potentsiaalselt armas inimene, lämbub su vanadesse, haisvatesse, kõdunevatesse pundardesse, mis rõhuvad tema kõril raskelt, nii et ta ei julge a-d ega o-d öelda. Ja sa vaatad seda kõrvalt, ning arutled, et kas mul üldse tasub selle inimese pärast oma pundardega tegeleda, või on puntrad mulle kallimad, kui see inimene? Ja piinlik tunnistada, aga siiani on puntrad võitnud. Võibolla polnud need, kes sinna takerdusid, piisavalt väärilised? Või olin ise alles vales eluetapis omadega. Mugav kindlasti ka. Arvanud, et see õige peab mind võtma sellisena nagu olen, soolatüügaste ja vuntsidega ühes, ja kui ei taha, siis polegi järelikult see õige. Ja hoidnud kinni mingitest vanadest, poolikutest asjadest, mis korraks närve kõditasid,  aga kuhugi suundumas polnud. Aga nad olid olemas, mugavad, varnast võtta. Umbes nagu need vanad mugavad koduriided. Ära ei taha visata, sest nad on omamoodi armsaks saanud, uute pärast ei viitsi ka võimelda, sest pole ju üldse kindel, kas uued sobivad ja kas nad ka mugavad on. Piinlik on ka nende pärast, ei taha ju tunnistada, et kapi põhjas mingid sellised vanad nartsud vedelevad, aga käsi ei tõuse neid minema viskama. Hoiangi enda ligi neid, kes minu pundardega tuttavad on, kes neid ise küll loonud pole, aga kellel ka suuremat soovi pole neid koos minuga harutama hakata. Tean et nad minu pundardest piisavalt ei hooli, astuvad neist üle ja teevad näo, et neid pole. Ja see sobib mulle, sest kui nemad mu puntraid ignoreerivad, siis saan seda minagi teha ja vajadusel neist hoopis lohutust ning kaitset otsida. Puntrad ei jäta sind maha, inimesed jätavad. Ja ühel hetkel sa ju saad aru, et see on ebaterve käitumine, et nii ei saa lõputult. Et sa pead end kokku võtma ja oma puntrad harutama. Mitte teiste pärast, iseenda pärast. Sest sa ju tegelikult tahad, et asjad oleksid paremad, et sa ise oleksid õnnelikum ja et need potentsiaalselt armsad inimesed saaksid sinuga vabalt suhelda, ilma et iga sõna vaagima peaks. Ja sa ise ju ka soovid, et saaksid teistega rääkida nii, et igas lauses varjatud etteheidet ei kuuleks, sest see on ju tegelikult väsitav, pidevalt valvel olla ja arvata, et kusagilt see löök nüüd tuleb. Ja mida ta ikka mõtles, kui ta mulle nii ja naa ütles?, või mida ma valesti tegin, et ta mulle sellise pilguga otsa vaatas?, ja kas ma solvasin teda, et ta mu sõnumitele pool tundi ei vasta?, ning mis mõttes ta mulle pool tundi ei vasta!?!, käigu kukele, mölakas selline!, awww, ta vastas ikkagi ja nii armsalt veel. See on jube väsitav! Ja kergesti välditav. Kui poleks puntraid. Mingid mineviku koletised, mis olevikku ei puutu, aga mida sa ise hirmsasti tahad sinna sisse vedada. 

Ühesõnaga, jah. Kõik mis te siit nüüd välja lugesite, ongi täpselt nii halb, kui te eeldate, ilmselt veelgi hullem. 

Kommentaarid

  1. Huvitav, minu jaoks on Austen pigem üsna pragmaatiline ja küüniline autor. Sh suhtub irooniliselt oma vaatepunktitegelastesse (st tegelase vaatepunkt, kelle kaudu lugu edasi antakse, ei ole reeglina tema enda vaatepunkt). Romantilistele klišeedele (nt "tõeline armastus põneva byronliku kangelasega", Northanger Abbeys on mängus küll pigem gooti romaani klišeed) vee pealetõmbamine paistab tal üks lemmiktegevus olevat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. noh et ma lugesin seda "Abbeyt" suuresti paroodiana.

      Kustuta
    2. Ma ise võtan seda ka paroodiana, sest klišeed on natuke liiga üle võlli 😊

      Kustuta
    3. Notsuga nõus siinkohal, et Austeni tegelaskujud on rohkem karikatuurid. Ta ei võtnud end üleliia tõsiselt ja ka tema teosed on vaimukad ja küünilised. Bronte õdedega on nii ja naa, ma mõistan miks nemad inimestele vähem meeldivad kui Austen. Ma arvan, et pole midagi halba selles, kui Sulle 28-aastaselt meeldib sama romaan, mis 40-aastaselt. See näitab, et midagi teoses endiselt kõnetab. Samamoodi pole halba selles, kui maitse muutub. Sul võib olla ka ebameeldiv seos eksmehega, sest tema neid sulle kinkis. Ma vihkaks ka raamatuid, mida eks kinkis. Täitsa inimlik. Lihtsalt kõikidest armastusromaanidest ja tänapäevaste "roosamanna naistekatega" võrreldes oli Austen vägagi ratsionaalne ja irooniline.

      Kustuta
    4. Kui 40-aastaselt meeldib sama romaan, mis 28-aastaselt*. Mul muide olid "Rebeccaga" samad emotsioonid, mis Sinul Austeniga.

      Kustuta
    5. Ühesõnaga ootame mõnda
      Austeni raamatuarvustust, kus sa argumenteerid, mis teeb tema teksti nii pinnapealseks ja lapsikuks, et piinlik peaks olema kõigil, kellele ta täiskasvanuna meeldib :)

      Kustuta
    6. Ma ei arvagi, et peaks piinlik olema, et täiskasvanuna meeldib. Ma rääkisin endast. Austenit olen ma noorena vähe lugenud, pigem ongi ta alles viimastel aastatel mu ellu tulnud. Ma rääkisin üldiselt raamatutest, mis noorena meeldisid ja nüüd uuesti ülelugedes on natuke piinlik, et kunagi meeldis. Näiteks tundsin "Vihurimäed" lugedes seda ja "Tuulest viidut". Nüüd ma ei loegi enam vanu lemmikuid üle, sest ma parem mäletan seda positiivset ja sooja tunnet, mis kunagi neid lugedes tekkis.

      Pole vaja kõike, mida ma kirjutan võtta isikliku rünnakuna.

      Kustuta
    7. "No kui suures plaanis vaadata, siis on vast positiivne, et ma ikkagi arenguvõimeline olen ja ei vaimustu enam samadest asjadest millest kaheteistaastasena. Muidu oleks vist hoopis teistpidi nukker."

      ja

      "nüüd siis loen, noh, ma ei tea, Jane Austenit või Emily Brontet ja ma mõtlen, et kas need on kogu aeg nii pinnapealsed ja lapsikud olnud ja miks ma ometi seda varem ei tajunud"

      Isiklik mitte, aga rünnak küll. Raamatuid võib arvustada ka ilma autorit maha tegemata.

      Kustuta
    8. Kurb oli lihtsalt lugeda, et kellelgi Austeni või Bronte õdede pärast piinlik on. See oli kogu mu point.

      Kustuta
  2. Puntrateema on mulle tuttav. Kui neid liiga palju saab, lähen psühholoogi manu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ka mitu korda hoogu võtnud, aga ei jõua kuidagi tegudeni. Tavaliselt kerkivad esile mingid teised, pakilisemad teemad, ja nii need puntrad jäävad, kuni end ühel hetkel taas meelde tuletavad.

      Kustuta
  3. Austen oli vanamoodne inimene, minu arust võttis ta romantismi mingi moenarrusena. ja "Northanger Abbey" algus ei ürita varjatagi, et ilgub gooti romaanide kallal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma seda ei lugenud välja, et ta romaanide kallal ilguks, pigem inimeste silmakirjalikkuse. Et kõigil on jube piinlik romaane lugeda, aga ometi on kõik liiga hästi kursis sellega, millest need põlatud romaanid kirjutavad ja mis seal kõik valesti on. See suhtumine on minu meelest ka tänapäeval sama :)

      Kustuta
    2. no päris algus teritab varjamatult gooti romaani klišeede kallal keelt.

      Kustuta
    3. Minust läks see koht vist mööda 😊, pole ma nii tähelepanelik kedagi, kui endale uskuda meeldib 😁

      Kustuta

Postita kommentaar