Privjet gorod Narva-Jõesuu

Neljapäeval sõitsime Kärbse ja Porikärbsega Narva poole. Olin meile detsembris broneerinud spakülastuse. Siis me ju veel ei teadnud, et life as we know it leiab oma enneaegse lõpu. "Meresuu" hotell oli kenasti töökorras ja rahvast täis. Narvas on ikka ju omaette maailmakord. Riik riigis.

Tuba oli puhas ja korras. Kitsavõitu oli, arvestades et me pidime kolmekesti kaheinimese tuppa end pressima, aga palju sa seal toas ikka molutad? Põhiliselt olime ju veekeskuses või promeneerimas. Ja kuna ainukesena mina olen teistes spades ka basseini ääres võõraste meestega kudrutanud, siis kutid ei tea paremat tahtagi. Saan nendega veel mitmes teisejärgulises veekeskuses aega veeta, enne kui nad sinna tõelisesse oaasi viin.

Jõudsime üsna hilja kohale, kuue paiku, sest ma olin paha ema ja saatsin nad hommikul kooli. Ise lippasin raamatukogust läbi, mis retrospektiivis oli ääretult õige manööver, ma oleks nagu seitsmenda lülisambaga tunnetanud, et tingimata vajalik on raamatukogust läbi käia. Aga nii me siis alles õhtu hämaruses saabusime. Viisime oma sadaüks kodinat tuppa ära ja läksime kõrval asuvasse hurtsikusse pelmeene sööma. Kõht oli hirmus tühi ja nii ei jaksa ju ujuda, kudrutamisest rääkimata.

Aga kudrutamise pärast polnud üldse vaja muretseda. Seal nimelt remont käis ja veekeskusesse sai läbi naiste riietusruumis. Millest mina alles sel hetke teada sain, kui ennast rõõmsalt dušši all loputasin ja siis terve jalgpallikoondise jagu mehi must mööda paterdas ning mu paljast tutti imetlema jäi. Jää oli igatahes murtud.

Nagu öeldud, poisid jäid väga rahule. Mina olin juba surmani tüdinenud, sest seal oli nii vähe saunasid, kus ma olla sain. Ühes saunas olin sunnitud pealt kuulama, kuidas kaks meest oma naiste üle vingusid. Üks seletas teisele, et mõtle, tema eit oli talle naistepäeva eel meelde tuletanud, et ta oma õele ja emale lilled viiks, et kui lolliks ta mind peab. Naistepäeval oli "eit" siis küsinud, et noh, kas viisid? Oli vastanud, et muidugi mitte, sest sa pead mind hoolimatuks mölakaks, kes ise millegi peale ei tule. Nagu, ma oleks hea meelega talle plätuga pikki pead virutanud, aga noh, pole minu mees, pole minu probleem. Basseinis oleks võinud ujuda, aga seal toimus parasjagu hirmvalju muusika saatel morskade kevadine treeninglaager. Andke andeks, aga päriselt oli terve basseini kohta ainult üks normaalkaalus naisterahvas. Isegi treener nägi välja selline, kellele tahaks öelda, et mine trenni. Ja kui nad sealt ennast lõpuks välja lohistasid, siis oli basseinis vett vaevalt põlvini - uju veel seal, eks ole.

Esimesel õhtul ei taibanud ma hotellitoast raamatut kaasa haarata ja nii üritasin olla hea ema ning laste pärast igavusse surra. Järgmisel päeval olin juba targem. Saatsin poisid ees ujuma ja lubasin, et ma teen jõusaalis peegli ees mõned pildid ja siis ühinen nendega.

Ühinesingi koos raamatuga. Nii hästi läks, et ma ei pidanud ennast isegi märjaks tegema.

Vahepeal käisime Narvas vetsupaberit ja konserve ostmas ning siis tulime tagasi. Jälle saatsin kutid ees vett soojendama ja loivasin tunni pärast koos lektüüriga kohale.

Sellel reisil nägin oma poiste varjatut poolt, seda ilusat. Kodus nad on pidevalt üksteisel kõride kallal ja söövad viimased hommikuhelbed teiste eest ära, aga selgus, et kui vaja siis oskavad kokku hoida küll. Porikärbes hoolitses, et Kärbes saaks piisavalt kaua ujuda, tõi talle hommikusöögilauas mahla ja moosi pannkookide peale. Kui õhtuks paanika saabus, siis Porikärbse esimene küsimus oli, et kas mul ikka tampoone jagub. Nagu, saate aru jah, neljateistaastane poiss muretseb ema päevade pärast. Midagi olen ikka kasvatuses õigesti teinud, võite minu kandidatuuriga Aasta Emale siiski arvestada.

Selle pildi tegi Kärbes oma telefoniga, et te ei arvaks, et ma 110km/h kihutades veel mingit telefoni näpin samal ajal.

Laupäeva hommikul vedelesin mina viimase võimaluseni voodis ja vennakesed nautisid ujula mõnusid, kes teab millal uuesti saab. Tagasisõit oli sündmustevaene, kutid istusid taga, kumbki oma nutikas ja mina üritasin nii kihutada, et ühtegi trahvi ei saaks. Kuigi natuke on selline tunne küll pärast reisi, et kui menetlusteavitust ei potsata postkasti, siis kas ma üldse käisin kuskil?