Sigimisest

Naabrimees teadis rääkida, et kõrval trepikoja daamele kutsuti üks õhtu politsei. Kell üks öösel. Sest ta karjus oma laste peale. No kes meist poleks, eks ole. Aga et politsei? Kell üks öösel? Noo see on juba natuke Katrin Lusti materjal mu meelest.

Tahan teile kõigile südamele panna, et kuigi te olete nüüd sunnitud kodus olema oma kaaslasega ja kaua sa seda Netflixi ikka vaatad… Või teie kes klubidest enam värsket liha ei saa, aga Tinder pole veel kokku jooksnud….  Siis lihtsalt arvestage sellega, et ilmselt saavad kondoomid ka peagi apteekidest otsa nagu paratsetamool ja ibuprofeen. Kuid jumala eest ärge saage lapsi! Nagu reaalselt. Lihtsalt ei!

Mis mind karantiini juures ehk kõige enam raputas oli inimeste suhtumine oma lastesse. "Hissand jumal hoidku, ma pean nendega nüüd ju koos olema!!!" Eem, daa! Sinu lapsed ju! Eluõied, silmarõõm, hingepai või mis iganes häštääge te muidu Instagramis kasutategi. Õli valas tulle see, et ma juhtusin Netflixi pealt vaatama püstjala koomikuid, kes ka kõik nagu ühest suust heitisid rasedust, emadust, oma lapsi ja seda teist vanemat, kes kogu õnnetuses süüdi oli.

Hea küll, ma pole sellest kunagi saladust teinud, et mulle lapsed ei meeldi. Emadus tuli minu jaoks kusagilt teisest kohast, mitte minu isiklikust soovist. Universum tahtis vist midagi õpetada mulle. Jah, me kasutasime preventiivseid vahendeid. Jah, tunnistan, mitte alati kuigi hoolikalt. Aga emaks olemine ei kuulunud minu unistuste nimekirja. Mitte kunagi. Ma olen lihtsalt ekstreemselt viljakas. Samas polnud see ka mingi katastroof või maailma lõpp kui lapsed tulid. Ma olin terve elu ennast selleks treeninud. Nimelt, mu ema ei olnud kuigi emalik ema, sest tema ema polnud - näete mustrit, jah? - mis tähendas, et oma noorema õe ja venna kasvatasin sisuliselt mina üles. Esimese kahe pojaga ei olnudki mul nendega mingit erilist ema-lapse sidet, sest minu jaoks olid nad justkui mu nooremad vennad. Kas see teeb mind halvaks emaks, et ma nii tundsin?

See, et ma nii tundsin ei tähendanud kunagi seda, et oleksin nad hooletusse jätnud või kellegi teise kaela sokutanud. Minu ema oli Tallinnas ja nagu öeldud, ta pole suuremat sorti titeinimene. Ämm oli veelgi kaugemal. Esimesed kaks poega olid minuga kodus peaaegu koolini. Vanim jõudis lasteaias käia aasta enne kooli ja teine poeg umbes sama kaua. Kolmas ja neljas alustasid nooremana, sest tol ajal oli lahutus ja ma ei saanud nendega kodus olla, mitte et ma poleks seda soovinud. Seda, et lastel oleksid isiklikud tahvelarvutid ja läpakad, seda ka pole olnud. Siiani pole. Jagavad. See tähendab, et ma olen terve nende elu pidanud neile tegevust ning meelelahutust organiseerima. No ja ütleme nii, et laste meelest on ka tavalised kodutööd jube põnevad, kui neil lastakse kaasa lüüa. Kõik mu lapsed on õppinud koristama, tolmu imema ja nõusid pesema juba väga noorena. Nende jaoks oli see siis mäng. Nüüd on sellest kõvasti kasu nii mulle kui neile endile.

Mida ma öelda tahan on see, et kui teile näib mõte lapsega 24/7 koos olla ja talle tegevust välja mõelda keskaegse piinakambrina, siis parem ärge neid lapsi saage. Tõsiselt. Te ei tee sellega kellelegi teenet. Lapsed pole mingi elektroonikavidin, mille sa saad karpi tagasi panna ning tootjale tagastada, kui see su ettekujutlusele ei vasta. Laps pole ka mõni koduloom, keda on vahel nunnu vestikesse riietada, kellega selfidel poseerida ja korra päevas konserv ette lükata. Laps on sul 20 aastat vastutust ja terve elu muret.

Aga ka rõõmu. Ma tean, et olen blogis oma jõmpsikaid kirunud, aga need paar koos oldud päeva on olnud väga mõnusad. Nad on nii õnnelikud selle üle, et ma neile kolm korda päevas korralikult süüa teen, et lasevad mul terve päeva Netflixist saateid valida. Mitu päeva oleme Kärbsega koos värviraamatuid värvinud ja üksteist innustanud ning kiitnud. Koos oleme trenni teinud ja maailma olukorra üle arutlenud. Me olemegi reaalselt ninapidi koos kõik need päevad olnud ja pole üksteisel kõride kallal. Isegi natuke uskumatu tundub. Pigem näib, et sunnitud koosolemine on meid hoopis lähendanud, mitte üksteise vastu pööranud. On rohkem aega päriselt teineteisega suhelda.

Võibolla see ongi võti kuidas normaalsed inimesed kasvatada - ära ole liiga emmelik emme. Võta vabalt ja jää iseendaks. Aga neid, kes te emadust põlgate ja sellest igal pool pasundate, minge nurka häbenema, mul on teie pärast väga piinlik ja teie lastest on mul kahju.