Surmahirm

Ma küll otseselt ei lubanud, et ma sellest ei kirjuta, aga ma ei kirjuta, sest tungiv soov avaldati. Kahju veits, see oleks minu aktsiaid lugejate silmis kindlasti kõvasti tõstnud. Oleksin peaaegu täiesti hea ja toreda inimesena paistnud. Aga noh, ma austan seda soovi. Vastumeelselt, kuid siiski.

Seda ma ometi ütlen, et iga inimene peaks vähemalt korra elus tundma reaalset surmahirmu. Lennukis turbulentsi või autoga kraavis käima. See lööb pildi klaariks. Paneb asjad paika. Prioriteedid saavad selgeks.


Sest, kui sul on surmahirm, reaalne, õõnes tunne sees. Hirm, et see ongi sinu viimane hingetõmme, eluminut, silmapilk, siis kellele sa mõtled? Kellele tahaksid veel selle viimase sõnumi saata? Kelle nägu su silme ette kerkib? See ongi see inimene, kellega peaksid koos olema täna ja iga järgmise hingetõmbe, eluminuti ja silmapilgu.

Ega see surmahirm muidugi ei tähenda, et inimesed pärast seda midagi enda juures muudavad. Kui esimene adrenaliin on kehast läinud, siis tulevad vanad hirmud, takistused, selgitused ja põhjendused tagasi ning elatakse oma elu samal viisil edasi. Enamasti. Mõni julge ehk teeb mõned korrektiivid, aga neid on võrdlemisi vähe. Ja isegi kui nii, siis ikkagi on hea. Hea teada, mis sinu sees tegelikult toimub ja keda sa väärtustad.

Kommentaarid

  1. Millal kogesid esimestkorda surmahirmu? Mis ma olin mingi 5a. olin saanud uue jalgratta mis oli natuke suur ja koperdasin selle otsa nii õnnetult et sain lenksuga otse kolmnurka, ega siis puudus kogemus ja teadmine mis üldse juhtub, kui sa mingi 1,5 minutit hingata ei saa ja ei tea kas üldse hingama hakkad. Siis selle ajaga käib see elujupp viuh silmeest läbi hirm on selle ees, et mõtled mida sa emale ütled, kui enam midagi öelda ei saa. Kui see kõik läbi saab pole nagu hullu midagi. :)

    https://www.youtube.com/watch?v=LliYpggEXLg

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõige esimest ei mäleta. Aga viimasest korrast kirjutasin siin: https://minutavaline.blogspot.com/2018/08/miks-mul-on-vaja-pardakaamerat.html
      Otseselt surmahirm vist polnud, aga väga vastik tunne oli küll. Kõige hirmsamad mälestused ongi peamiselt autodega seotud. Roolis olles vähem, kaasreisijana rohkem. Aga see on vist tavapärane, juhil on ikka suurem kontroll olukorra üle kui teistel ja ilma kontrollita on ka hirm suurem.

      Kustuta
  2. Tegelikult ei tohi ju ristmikul rada vahetada, aga mõnel on selline õiglustunne, et paneb kohe inimese võimlema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tookord küll keegi päris ristmikul rada ei vahetanud, ikka pärast seda, aga ju siis see rada oli isiklikult talle broneeritud ja mina, rumaluke, tahtsin seda nahaalselt enda kasutusse võtta. Ajab ju vihale küll :D

      Kustuta
    2. Liikluses pead silmad lahti sõitma veenduma, et kui roosaga üle kihutad, siis võib keegi veel roosamaga ja suurema kiirusega tarkpea veel olla kes kalkuleerib ristmikust üle jõuda sinuga ühel samal ajal ja siis sa keeradki talle ette, aga kui midagi ei juhtu, siis pole mõtet isegi vabandada, milleks ennast süütundega koormata, sest pole oluline kas autodel on vahet meeter või millimeeter kokku nad ei põrka ju, ehmatasid teisel autojuhil kõhu lahti. :))

      Kustuta
    3. Midagi ma seal tal lahti vist ehmatasin, et ta nii reageeris :D

      Kustuta

Postita kommentaar