"Valge hobune printsi seljas"

"Белый конь на принце"
Darja Dontsova
Kirjastus Ersen, 2014
Tõlkija Markia Malmsten
Toimetaja Jana Kuremägi
382 lk


See oli nüüd üks selline.. noh, raamat.

Ma olin Dontsova raamatuid juba ammu vaadanud teatud aukartusega, et kuidas üks jõuab nii palju kirjutada, kust tulevad mõtted ja millal ta reaalselt jõuab selle ka paberile jäädvustada (Wiki andmetel vähemalt 117 avaldatud teost, sellele lisaks seriaalide dialoogid, kuuldemängud jms). Loomulikult ei arvanud ma kunagi, et tema romaanid väga sügavad või sisukad oleks. Ma olen pigem seda usku, et kvaliteet trumpab kvantiteedi, alati. Kui aastas mitukümmend üllitist valmis vorpida, siis jääb neis kõigis miskit olulist puudu. Ja see pole ju tingimata halb. Meelelahututust on ju ka vaja, kõik ei pea alati kohutavalt tõsine ja tähtis olema, endas mingit sügavat ning olulist tõde kätkema, vahel on tore, kui on lihtsalt lõbus ja kerge.

Seda raamatut lugedes mul lõbus ja kerge ei olnud. Lugesin läbi suhteliselt hambad ristis, sest see pole ikka üldse minu teetassike. Mäletate, kuidas ma siis alles mõni nädal tagasi kraaksusin, et vene kirjanikud puudutavad minu südame keeli? Noh, see daam küll ühtegi keelt ei riivanud.

Vene huumor on täiesti teist liiki huumor. Asi millest ma pole kunagi päriselt aru saanud. Loomulikult vaatasid mu vanemad KVNi ja naersid pisarateni. Ja mitte, et ma tahan nüüd ennast kuidagipidi upitada või midagist, aga minuni see huumor ei jõudnud. Minu jaoks see polnud lihtsalt naljakas. Praegu ma näen harva mõnda sketši ja vahel on need isegi täitsa toredad, aga siiski mitte mulle. Ka vene komöödiatega on see, et ma üliharva juhtun neid nägema ning igakord vaatan ja mõtlen, et mis jura see ometi on. Mulle näib, et kui venelastel tuleb hingevalu ning sünguse kirjeldamine loomulikult ning usutavalt välja, siis nende huumor on infantiilne ning pinnapealne. See võib olla seotud ajalooga, et rahval pole kunagi olnud õigust vabalt end väljendada ning riiki ega valitsejaid kritiseerida ja seetõttu ongi komöödia jäänud lapsekingadesse, turvaliseks, lihtsaks. Ma ei tea, võimalik, et on  mingi muu põhjus. Igatahes, slaavi draamat ning ahastust ma mõistan, nende naljad aga ei kõneta.

Põnev oli näha vahet meie suhtumisel idanaabrite omaga. Võiks ju öelda, et kolmkümmend aastat tagasi olime nendega samas stardipunktis ja kuidas sealt edasi on asjad arenenud nii, et meie ühiskond on hoopis midagi muud, kui neil. Elu Venemaal oleks nagu tardunud ja edenemisest loobunud. Paljud kirjeldatud hoiakud võimu ning aususesse on samad, mis meil enne Vabariigi taasiseseisvumist - kõik kuulub ju nagunii rahvale ja miks siis mitte natuke oma kukrut täita. Korrakaitseorganid on žulikud ja et asju ajada, selleks peab kõigile pistist pakkuma. Hea küll, ma adun, et meil on seda ka rohkem kui mulle meeldiks uskuda, aga ma pakun, et siiski kordades vähem kui seal pool piiri. Ka vaesus on neil hoopis teisel tasemel kui meil. Näiteks mina oma kolmetoalises Mustamäe korteris tunnen, et ma olen ikkagi pigem vaene kodanik. Aga Venemaal peetakse kolmetoalise korteri omanikku juba rikkuriks. Praegu on kummaline mõelda, aga mitte väga kauges minevikus oli ka meil sama seis. Riiklikul tasandil oli välja kalkuleeritud, kui palju võis ühe inimese kohta elamispinda olla, ka maju ei saanud ehitada vastavalt sellele, mis su sissetulek võimaldas vaid vastavalt ettekirjutistele, jumal hoidku selle eest, kui sul leibkonna kohta kaks ruutmeetrit pinda rohkem oli, kui ette nähtud.

Romaan ise räägib ühest rikkast prouast, keda näib tabavat üks õnnetus teise järele. Ebaõnnestunud ilusüstid, pangaröövlite ohvriks langemine, omandist ilma jäämine. Ettevõtlik daam hakkab omal käel pangaröövi lahendama, et oma kaotatud vara kaakide käest tagasi saada. Sellel teel kohtub ta paljude erinevate inimestega ning on kummaliselt usaldav ja usaldusväärne. Seda osa romaanist ma isegi usun, et slaavlased võõraid hõlpsamini usaldavad, see on kuidagi nii omane neile, et ei tekita võõristust. Kolmesaja kaheksakümne lehekülje jooksul minakarakteri välimus ning eluolu halveneb, aga lõpuks ta siiski mõistatuse lahendab ning lahkub kolme kavaleri käevangus. Eks see olegi ju kõige olulisem, et naine ikka mehele saaks.

Minu jaoks oli liiga palju sündmusi, liiga palju tegelasi ja liiga lihtne ning punnitatud dialoog. Rohkem ma teda vabatahtlikult lugeda ei soovi, isegi mitte meelelahutuseks. Ma arvan, et maailmas on teisi raamatuid, mis mu meelt rohkem lahutavad.

Kommentaarid

  1. Vene sketšikomöödiatega on mul sama lugu, et ei kõneta, aga kuskilt mujalt olen ma küll sellist vene nalja näinud, et on hea. Vene muinasjuttude stiil näiteks on kuidagi humoorikas. Või Akunini krimkades (mis võivad olla muidu väga sünged ja õudsed) mingid passaažid.

    Ja siis meeldib mulle muist porutšik Rževski ja Tšapajevi anekdoote, just need absurdsemad. nt kus Tšapajev seletab Petkale, misasi on paradoks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Akunini loominguga ma tuttav kahjuks pole, aga ehk viskan pilgu peale. Vene muinasjutud mulle ka meeldivad, tõesti nagu ütled, need on päris humoorikad. Ja omal moel on ju ka need vanad "Žuriku seiklused ja operatsioon Õ" või "Briljantkäsi" ka täitsa naljakad.

      Kustuta
    2. iseküsimus muidugi, kui venelane on Akunin. Aga vene kultuuriruumis ta kahtlemata tegutseb.

      Kustuta
    3. aga Dovlatov on küll päris venelane ja tema oskab olla täiesti eriliselt.... süngelt naljakas. või Jerofejev. Ja jeerum, Bulgakov muidugi ka, kuidas tema mul meelde ei tulnud.

      Helgema poole pealt on Sergei Kozlovi lasteraamatud sellised, et katus ikka täiega sõidab (Uspenskil mingil määral ka, aga Kozlov on ikka ogaram).

      Kustuta
    4. Piinlik tunnistada, aga sellest nimistust on mulle ainult Bulgakov tuttav nimi. Aitäh, et jagasid, panen need nimed kõrva taha ja võtan millalgi tulevikus kindlasti ette :)

      Kustuta

Postita kommentaar