Helistas klassijuhataja, kolmanda poja klassijuhataja. Mure poisi pärast, et ta midagi ei tee. Kõige hullem on olukord muusikas, keemias ja kirjanduses. Noh, et tehku seal mingid testid ära ja lugegu üks raamat ometi läbi. "Ja minul vahet pole, kes selle muusika referaadi ära kirjutab, loomulikult mina pole seda teile öelnud, aga tegelikult ka." Lõpetasin kõne, tänasin veel viisakalt, et õpetaja kuti pärast nii palju südant valutab, lõin plaksuga arvutikaane kinni ja teatasin ülemusele, et ma lähen nüüd koju Georg Otsast referaati kirjutama ja kui aega üle jääb, siis alustan uurimustööga inglise keelsete internetipõhiste õppimisvõimaluste kohta, sest minu kukununnu tiburullike valis just selle teema oma loovtööks. No ja Salinger tuleb vist ka uuesti raamaturiiulist üles otsida. Boss noogutas mõistvalt, tal ju ka kodus neli last.
Kärbsega on lihtsam, ikkagi ju alles neljas klass. Liikumispäevikut täidame ka nii, et mina teen istessetõuse ja kummilindiga kükke ning väljaasteid ja tema dokumenteerib liikumispäevikusse.
Enne trimestri lõppu, kui mul remondijamast juba tossu igast kehaõõnsusest välja ajas, olin ma põhimõtteliselt viidud seisundisse, kus ma mõtlesin, et fakit, jäägu istuma, mina ei jaksa-aaa! Kuidas ma teie meelest pean tegema tööd, õpetama lapsi, pahteldama seinu ja loodiga uksepaigaldajaid peksma? Mind on ainult üks ja kõik on ühtäkki mu küljes kinni nagu põrsapere emise nisade otsas. Kõik tahavad miskit, nüüd ja kohe!
Ma vihkan vingumist ja hädaldamist. Ma tean, meil kõigil on närvid läbi. Me kõik ju tahame nii hirmsasti tublid olla, või kui mitte isegi tublid, siis vähemalt kuidagimoodi see jama üle elada ja sellest terve mõistusega välja tulla. Ja ma ei julge mõelda, et mis saab septembris, eeldades, et septembris lapsed siiski koolimajja lastakse. Millised lõhed siis teadmiste vallas olema hakkavad.
Seesama kaheksanda klassi junts on muidu selline õpilane, et ta teeb koolis kõik oma õppimised ära ja kodus teeb minimaalselt koolitöid. Ma pole vist kunagi eriliselt pidanud tema õppimise pärast muretsema, ainult poppi panemise tõttu. Aga kui ta oma laisa kere koolimaja uksest juba sisse on pressinud, siis on kõik vinks-vonks. Andekas, aga laisk - kohutav kombo! See inimene õpib terve elu elama nii, et liigutab lille nii vähe kui võimalik, sest ta ei peagi rohkem, tema käes asjad lihtsalt laabuvad. Ja nüüd pean mina tema eest muusika referaati kirjutama ning "Kuristikku rukkis" lugema. Kas ma sellist õppetundi oma lapsele anda tahangi?
Ja see pole see postitus, kus ma kirun õpetajaid, üldsegi mitte. Ma ei kujuta ettegi, milline koormus neil praegu on. Näen, et mitmed saadavad meile pärast südaööd. Sisuliselt annavad nad ju kõigile õpilastele individuaalõpet. Ja nagu sõbranna veel välja tõi, siis osadel on ju ka veel omad lapsed kodus, keda ka tuleb õpetada. Minu stress on võrreldes nendega ikka väga tagasihoidlik.
Hirm ja ebakindlus tuleviku ees muutub aina painavamaks. Mis pagana maailmas me elame!?!
Kärbsega on lihtsam, ikkagi ju alles neljas klass. Liikumispäevikut täidame ka nii, et mina teen istessetõuse ja kummilindiga kükke ning väljaasteid ja tema dokumenteerib liikumispäevikusse.
Enne trimestri lõppu, kui mul remondijamast juba tossu igast kehaõõnsusest välja ajas, olin ma põhimõtteliselt viidud seisundisse, kus ma mõtlesin, et fakit, jäägu istuma, mina ei jaksa-aaa! Kuidas ma teie meelest pean tegema tööd, õpetama lapsi, pahteldama seinu ja loodiga uksepaigaldajaid peksma? Mind on ainult üks ja kõik on ühtäkki mu küljes kinni nagu põrsapere emise nisade otsas. Kõik tahavad miskit, nüüd ja kohe!
Ma vihkan vingumist ja hädaldamist. Ma tean, meil kõigil on närvid läbi. Me kõik ju tahame nii hirmsasti tublid olla, või kui mitte isegi tublid, siis vähemalt kuidagimoodi see jama üle elada ja sellest terve mõistusega välja tulla. Ja ma ei julge mõelda, et mis saab septembris, eeldades, et septembris lapsed siiski koolimajja lastakse. Millised lõhed siis teadmiste vallas olema hakkavad.
Seesama kaheksanda klassi junts on muidu selline õpilane, et ta teeb koolis kõik oma õppimised ära ja kodus teeb minimaalselt koolitöid. Ma pole vist kunagi eriliselt pidanud tema õppimise pärast muretsema, ainult poppi panemise tõttu. Aga kui ta oma laisa kere koolimaja uksest juba sisse on pressinud, siis on kõik vinks-vonks. Andekas, aga laisk - kohutav kombo! See inimene õpib terve elu elama nii, et liigutab lille nii vähe kui võimalik, sest ta ei peagi rohkem, tema käes asjad lihtsalt laabuvad. Ja nüüd pean mina tema eest muusika referaati kirjutama ning "Kuristikku rukkis" lugema. Kas ma sellist õppetundi oma lapsele anda tahangi?
Ja see pole see postitus, kus ma kirun õpetajaid, üldsegi mitte. Ma ei kujuta ettegi, milline koormus neil praegu on. Näen, et mitmed saadavad meile pärast südaööd. Sisuliselt annavad nad ju kõigile õpilastele individuaalõpet. Ja nagu sõbranna veel välja tõi, siis osadel on ju ka veel omad lapsed kodus, keda ka tuleb õpetada. Minu stress on võrreldes nendega ikka väga tagasihoidlik.
Hirm ja ebakindlus tuleviku ees muutub aina painavamaks. Mis pagana maailmas me elame!?!
Kommentaarid
Postita kommentaar