"Kirjad Maarale"

"Kirjad Maarale"
Andrei Hvostov
Kirjastus Petrone Print, 2019
269 lk

"Teos, mida käes hoiate, on kirjutatud ühele kindlale inimesele - noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks. Ma olen elus tähele pannud korduvat tragöödiat - kui me teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, on juba liiga hilja. Nad on läinud. "kirjad Maarale" on sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes selles uues mitteilusas maailmas tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda - mida te tegite?!"

- Andrei Hvostov

Aina rohkem tõmbab mind päris lugude poole. Need on nii head. See saksa härrasmees, kellest mõni aeg tagasi põgusalt kirjutasin, osutus Sisekaitseakadeemia külalislektoriks, kes käib kord aastas pidamas loenguid terrorismi ennetuse ning pantvangikriisi lahendamise teemadel. Intelligentne mees, laia silmaringiga. Ja tema ütles, et juba aastaid pole ta ilukirjandust kätte võtnud, sest päris elu on palju põnevam.

Ilukirjandus, ma tõden, toetub paljuski isiklikele kogemustele, aga midagi palju siiramat ja kandvamat on nendes mälestustes mida lihast ja luust inimesed edasi annavad. Ning mõni kohe oskab neid lugusid jutustada. Oskab jutustada nii, et nendest saavad, mitte ainult tema perekonna mälestused ning lood, vaid ajastu. Hvostov kindlasti oskab.

Teemad, mida ta puudutas ning stiil, kõnetasid mind väga. Eriti see "tiblakompleks". Eestlastele tõesti pole oluline see, kes sa oled vaid, mis nime kannad. Vanasõna ütleb küll, et ega nimi meest riku, aga seda vaid siis kui sa venelane pole. Ainuke viis selle vastu võitlemiseks ongi see omaks võtta ning ise selle seljas ratsutada. "Sisserändaja poeg". Sellest tiitlist vist lahti ei saagi. Mina pole küll enam sisserändaja poeg ega tütar, aga ma olen sisserändaja poja tütar. See ei muuda midagi. Nimi on see, mis määrab mu tegeliku päritolu ning eestlaste meelest ka rahvuse, kultuuri ning meelsuse. Naljakas on see, et eestlasi häirib just ida poolt tulnute taust. Minu pojad, näiteks, on reaalselt sisserändaja pojad, sest nende isa tuli siia ja võttis endale eesti (venelasest) naise, aga kuna neil pole slaavi päritolu nime, siis keegi isegi ei kahtlusta seda, et nad on sisserändaja pojad ja sisserändaja poja tütre pojad. Puhtad eestlased. Sest nimi. Sarnaselt Hvostovile, ei usu minagi, et see teema meil veel niipea vaibub. Isegi minu lapsed, kuigi sisserändaja poja tütred, suhtuvad idanaabritesse üleoleku ning põlgusega. Ja neid ei sa ju süüdistada selles, et nad oleksid pidanud taluma võõrvõimu repressiooni. Nii et läheb veel aega sellega.

Toredasti kirjutas Hvostov ka autismist ja naistest. Mõnusalt läbi eneseiroonia ja hoidudes liigsetest emotsioonidest. Kirjutab küll justkui endast, aga mitte läbi traagika. Ehk selline jahedus tuleb elukogemusega, et ei jaksa ju kõige pärast heleda leegiga põleda, vali oma võitlusi. Mingil põhjusel meeldis mulle kohtuavalt ka tema analüüs õnne teemal. Just tema isa vaatenurgast vaadelduna. Et kui sa oledki lihtne inimene ja sul on lihtsad ootused, siis oled õnnelik. Kui see lihtne inimene hakkab aga soovima midagi kõrgelennulist, siis tuleb tal oma isiklik õnn selle eest ohvriks tuua. See oli väga mõtlemapanev. Olen ju isegi kirjutanud sellest, et õnnevalem seisneb tänulikkuses ja rahulolemises. Sa võid elada kullast lossis, süüa kaaviari ja magada Brad Pitiga, aga kui sa pole sellega rahul ja pürgida aina edasi millegi suurepärasema poole, siis õnnelik sa ometi pole. Ehk polegi kõigile määratud õnnelik olemist, sest kui kõik oleks rahul, kuhu jääks siis areng?

Suures plaanis võttes on "Kirjad Maarale" juhend eluks. Sobib kõigile noortele täiskasvanutele. Ehk on ta kirjutatud lootuses, et järeltulev põlv mitte ainult ei mõistaks minevikku, vaid oskaks ka tulevikus möödaniku vigadest õppides end valust ning kibedusest säästa. Mulle meeldiks mõelda, et ka see minu blogi kunagi mu lapselastele põnev õppematerjal on, kuigi kas nad seal kauges tulevikus enam üldse lugeda mõistavadki või vaatavad kõik ainult kaheminutilisi videoklippe?