Ma olen ammu sellele mõelnud, aga pole seda kuidagi sõnastada osanud, nimelt seda kuidas teatud inimesed mõjuvad nii autoritaarselt, et sa muutud nende kõrval justkui poolläbipaistvaks.
Kuna mul nüüd remondi ajal on igasugust kaadrit korterist läbi voolanud, siis tuletati see vana teema mulle meelde. Olen seda ka teiste puhul märganud ja tean nüüd, et asi pole minus, vaid see ongi valdav. Nimelt, kui minu koju, kes ma ennast eestlaseks pean ja inimestega eesti keeles suhtlen, tulevad kaks kirsasaabastes ja soniga ukraina töölist, siis mingil põhjusel lähevad asjad nii, et ma hakkan nendega vene keeles rääkima. Sama asi juhtub, kui ma parklas naabrimehe auto külje lömmi sõidan (okei, siin võib sellest aru saada nii, et ma olen suurtes süümekates ja seepärast ei hakka esinema, kuigi ka vastupidises olukorras hakkaks ma tõenäoliselt по русски susisema). Venelased eeldavad, et kõik eestlased peavad nendega nende emakeeles rääkima. Isegi noorema põlvkonna esindajad.
Minuga on muidugi veel raske, kuna mul see neetud nimi, eks ole, mis eeldab, et ma pean veatult osakama vene keelt. See tähendab, et kui ma näiteks tööalaselt sisestan kuulutusi kinnisvara portaali, siis 80% päringutest tuleb minuni vene keeles. Mina vastan neile enamasti kas eesti või inglise keeles, sest ma tõesti ei oska vene keelt üldse. Ma saan suure hädaga aru mida mulle kirjas öelda tahetakse, aga ma ei hakka isegi unistama sellest, et ma neile suudaks kirjalikult vastata. Umbes pooled potentsiaalsed kliendid haihtuvad ja ma ei saa kunagi teada mis põhjustel. Kas nad arvavad, et ma üritan neid lollitada ja ei vasta ühises emakeeles või ei saanud nad tegelikult ka aru, mida ma vastasin. Ülejäänud pooled tavaliselt helistavad ja on alati üllatunud et kuidas on võimalik, et Jekaterina ei räägi nendega vene keeles või kui suudabki midagi öelda, siis kõva aktsendiga ja hoolikalt sõnu otsides ning eksides grammatikareeglite vastu.
Nagu ma ennist mainisin, see pole üksnes minu probleem. Kui sageli olen ma näinud olukorda, kus ühistu koosolekul hakkavad kõik tädid oma katkises vene keeles ühele slaavlasele põhiseadust selgitama. Miks nad seda teevad? Miks mina seda teen? Miks ma ei suuda jääda endale kindlaks ja raiuda edasi eesti keeles ning kehitada õlgu kui nad minust aru ei saa? Ei noh, eks ma olen seda muidugi teinud ka. Ja nad saavad tegelikult väga kenasti aru. Suurepäraselt. Ma olen tundide kaupa jutustanud nõnda, et mina räägin omas keeles ja tüüp vastab mulle enda keeles ning mõlemad saavad teisest probleemideta aru. Mõnd üksikut sõna pead ainult pikemalt lahti selgitama või sünonüüme kasutama.
Mul pole teiste rahvuste esindajatega sarnaseid kogemusi ja ma ei saa kindlalt väita, et see on omane just slaavi kultuurile, et oma üleolekut väljendatakse sellega, et isegi kui saadakse riigi keelega ilusti hakkama, siis põhimõtteliselt ei räägita seda.
Ja veel, see näib omane just nimelt siin elavatele slaavlastele. Kui ma kunagi jaekaubanduses töötasin ja meil käisid vene turistid, siis nemad ei eeldanud kunagi, et müüja peab nendega vene keeles rääkima. Nad pusisid kasvõi sõnaraamatu abil inglise keelt, aga ükski ei löönud oma krokodillinahast rahakotti lauale ega kõmisenud vene keeles. Nii et äkki see siis on mingi uhkuse asi või jonn, et meie omad võimu demonstreerivad? Meie ja nemad.
Kuna mul nüüd remondi ajal on igasugust kaadrit korterist läbi voolanud, siis tuletati see vana teema mulle meelde. Olen seda ka teiste puhul märganud ja tean nüüd, et asi pole minus, vaid see ongi valdav. Nimelt, kui minu koju, kes ma ennast eestlaseks pean ja inimestega eesti keeles suhtlen, tulevad kaks kirsasaabastes ja soniga ukraina töölist, siis mingil põhjusel lähevad asjad nii, et ma hakkan nendega vene keeles rääkima. Sama asi juhtub, kui ma parklas naabrimehe auto külje lömmi sõidan (okei, siin võib sellest aru saada nii, et ma olen suurtes süümekates ja seepärast ei hakka esinema, kuigi ka vastupidises olukorras hakkaks ma tõenäoliselt по русски susisema). Venelased eeldavad, et kõik eestlased peavad nendega nende emakeeles rääkima. Isegi noorema põlvkonna esindajad.
Minuga on muidugi veel raske, kuna mul see neetud nimi, eks ole, mis eeldab, et ma pean veatult osakama vene keelt. See tähendab, et kui ma näiteks tööalaselt sisestan kuulutusi kinnisvara portaali, siis 80% päringutest tuleb minuni vene keeles. Mina vastan neile enamasti kas eesti või inglise keeles, sest ma tõesti ei oska vene keelt üldse. Ma saan suure hädaga aru mida mulle kirjas öelda tahetakse, aga ma ei hakka isegi unistama sellest, et ma neile suudaks kirjalikult vastata. Umbes pooled potentsiaalsed kliendid haihtuvad ja ma ei saa kunagi teada mis põhjustel. Kas nad arvavad, et ma üritan neid lollitada ja ei vasta ühises emakeeles või ei saanud nad tegelikult ka aru, mida ma vastasin. Ülejäänud pooled tavaliselt helistavad ja on alati üllatunud et kuidas on võimalik, et Jekaterina ei räägi nendega vene keeles või kui suudabki midagi öelda, siis kõva aktsendiga ja hoolikalt sõnu otsides ning eksides grammatikareeglite vastu.
Nagu ma ennist mainisin, see pole üksnes minu probleem. Kui sageli olen ma näinud olukorda, kus ühistu koosolekul hakkavad kõik tädid oma katkises vene keeles ühele slaavlasele põhiseadust selgitama. Miks nad seda teevad? Miks mina seda teen? Miks ma ei suuda jääda endale kindlaks ja raiuda edasi eesti keeles ning kehitada õlgu kui nad minust aru ei saa? Ei noh, eks ma olen seda muidugi teinud ka. Ja nad saavad tegelikult väga kenasti aru. Suurepäraselt. Ma olen tundide kaupa jutustanud nõnda, et mina räägin omas keeles ja tüüp vastab mulle enda keeles ning mõlemad saavad teisest probleemideta aru. Mõnd üksikut sõna pead ainult pikemalt lahti selgitama või sünonüüme kasutama.
Mul pole teiste rahvuste esindajatega sarnaseid kogemusi ja ma ei saa kindlalt väita, et see on omane just slaavi kultuurile, et oma üleolekut väljendatakse sellega, et isegi kui saadakse riigi keelega ilusti hakkama, siis põhimõtteliselt ei räägita seda.
Ja veel, see näib omane just nimelt siin elavatele slaavlastele. Kui ma kunagi jaekaubanduses töötasin ja meil käisid vene turistid, siis nemad ei eeldanud kunagi, et müüja peab nendega vene keeles rääkima. Nad pusisid kasvõi sõnaraamatu abil inglise keelt, aga ükski ei löönud oma krokodillinahast rahakotti lauale ega kõmisenud vene keeles. Nii et äkki see siis on mingi uhkuse asi või jonn, et meie omad võimu demonstreerivad? Meie ja nemad.
Kommentaarid
Postita kommentaar