Mõtteid eriolukorrast

Ma tean, et kõik kirjutavad ja kõigil on sellest juba küllalt, aga ma panen ikka mõned mõtted kirja, sest ühel päeval saab see läbi ja siis me unustame. Inimesed juba on sellised, unustavad. Eriti meeldib meile negatiivne unustada ja kümne aasta pärast meenutame seda aega siin ja mõtleme, et, ah mis see siis oli, polnud ju nii hull, nii nagu paljud praegu Nõukogude aega meenutavad. Sellepärast kirjutangi.

Esimene asi mis mind eriolukorra puhul raputas, oli inimeste vaesus. Kuna minu töö seisneb äripindade rentimises, siis see paistis kohe eriti silma. Reedel kuulutati välja eriolukord ja esmaspäeval meilboksi avades oli seal ligemale kümme kirja üürnikelt, kes soovisid sajaprotsendilist allahindlust, maksepuhkust, lepingu lõpetamist või poole aastast soodushinda. Teatud tasandil ootuspärane. Aga kas tõesti mingit puhvrit pole? Et sa kahe päevaga oled juba kõigest ilma ning sul pole vahendeid järgmise kuu üüri tasuda? Kuidas te inimesed äri ajate? Peost suhu? See oli esimene laine.

Sellele järgnes kohe ka teine kontingent, kes minu arvates kasutasid tekkinud olukorda lihtsalt ära. Kliendid, kellel on pidevalt makseraskusi esinenud hakkasid sellest süüdistama eriolukorda. Või firmad, kelle sissetulekud ei tohiks kuidagi ohus olla, sest nende tegevusvaldkond pole sellest puudutatud, tulevad ukse taha soodsamat hinda noolima. Loomulikult saime me ka ülepäeviti kirju stiilis "ma lasen oma juristidel lepingu üle vaadata". Sa, sõbrake, oled meie klient viis aastat olnud ja nüüd hakkad lepingut lugema ja juristiga konsulteerima? Ja noh, anna minna. Ainus töötaja ettevõttes, kellel pole juristiharidust, olen mina ja mina olen siin ettevõttes ainult iluasjake, ma ei otsusta midagi, aga isegi mina olen nende aastate jooksul õppinud lepinguid lugema ja igale lipikule allkirja ei anna. Veel üks sõna mille ma eriolukorra ajal selgeks sain, on "vääramatu jõud". Ka sellele tugineti üsna lahkesti.

Kolmas asi, mis mind olukorra juures riivas, oli inimeste suhtumine antud juhistesse. Minu kodukontor asus elutoa akna all ja sellest avaneb vaade Tammsaare teele. Esimesel nädalal oli meie parkla autodest praktiliselt tühi. Mis tähendas, et inimesed käisid tööl edasi. Ka autode vool ei lakanud, inimesed sõitsid kuhugi. Tädikesed, see riskigrupp, käisid päevas mitu korda poes. Tõsiselt, sa ei suuda välja mõelda, mida lõunaks või õhtuks süüa tahad, et mööda poode kolistad? Kuidas saan mina viie päeva menüü planeerida selle karja juures ja sa üksi või kaksi elades pead muudkui poodlema ronima? Ise püüdsin oma käimised jagada nii, et kui ma juba lähen kuhugi, siis mitu asja korda ajada. Paar korda nädalas tegin tiiru töö juurde, vaatasin, et seal kõik funkaks ja samas käisin ka pere toiduvarusid täiendamas, tanklas ja autopesus. Hoidsin inimestega pikivahet ja vältisin puuviljade näppimist. Pigem haarasin pealmised asjad või juba valmispakitud kaubad. Aga nii müüjad, kui ka paljud teised ostjad näisid erimeetmetele sülitavat. Kui küsisin müüjalt nõu, siis ronis ta mulle külje alla ja hea veel, et kallistama ei hakanud. Ka ostjad seisid üksteise kõrval nii järjekordades kui kaubariiulite vahel. Samuti ei näinud ma, et ostjate hulk oleks vähenenud. Käin peamiselt Tondi Selveris ja minu meelest on seal alati täpselt sama palju inimesi, olenemata ajast millal poodi lähen. Ja see, mis Sportlandis ning veel teistes poodides toimus, sellest ei hakka rääkimagi. Ise ma küll ei käinud, sest vajadus puudus, aga need kes seal nii toredasti pilte tegid ja kirusid napakaid, noh, kullakesed, nad pidid ise ju ka seal olema, et neid pilte teha! Ja kuigi ma ise seda haigust ei karda, siis ma annan aru, et see jama venib edasi, kui inimesed ei tee nii nagu neid juhendatud on. Nii kaua kui see meid isiklikult ei taba oleme hoolimatud? Võimalik, et ma oleksin ise ka saanud asju paremini ajada ja veelgi vähem kodust väljas käia, aga ma tõesti üritasin. Niisama ostukeskuses tšillimas ja hängimas ei käinud ja kui poest otsitud asja ei leidnud, siis jätsin ostmata, mitte ei roninud veel kolme erinevasse kauplusesse "õiget kohvisorti otsima". Lastele lugesin ka sõnad peale, et niisama ei käi väljas ja parem käia üksi. Aga eks nad ikka hulkusid põhjuseta ka vahel, vaatamata minu keelule. Neile ei tahtnud olukorra tõsidus kuidagi kohale jõuda. Ja mina ei tahtnud neid paanikaga nakatada ka.

Kodus olles tarbimine muutus. Toidu pealt hakkasin kokku hoidma. Selgus, et me liiga palju ostame valmistoite ja käime väljas söömas. Kuna ma kontoris ei käinud, siis sinna ei ostnud ka maiustusi ega näkse. Koju ostsin, aga tuleb välja, et ma oma kolleege toidan rohkem kui oma lapsi. Ainuke kulu mis tõusis oli kohvi. Kui mul muidu läheb pakk kuus, siis see kogus neljakordistus. Ma joon ikkagi vist liiga palju kohvi. Ja "vajadus" uue kohvimasina järgi kerkis taas päevakorda. Pesu hakkasin aga palju vähem pesema, sest kõik need trenniriided, mida muidu kolm korda nädalas pesin, jäid ju ära. Ka laste riideid pesin vähem. Ainult rätikuid ja voodipesu pesin sagedamini, aga üldises plaanis muutus pesuhulk väiksemaks. Ka ei meikinud ma end neil päevil, kui kodust väljas ei käinud. Mis mõjus nahale väga hästi. Ja loomulikult rahakotile. Ainult kulleritega suheldes pidin mainima, et ma pole tegelikult haige, lihtsalt meikimata. Tea kas nad uskusid ka mind?

Üllatas mind see, et ma suhtlemisest üldse puudust ei tundnud. Kui vahel mõni Messengeri või Whatsupi kirjutas, siis nõudis see minult teatud eneseületust, et neile üldse vastata. Nagu, hoidke distantsi inimesed! Ma ei tea kuidas see nii juhtus, aga näib, et ma olen salaja vist hoopis introvert, kes on täiesti rahul omaenese mulli sees.

Mis mind ebameeldivalt tabas, oli pedagoogide tase. Väga paljud õppejõud kirjutavad vigadega ega pea kinni õigekirja reeglitest. Näiteks kirjutas üks õpetaja, et poisi esitatud töös esines kirjavigu. Kiri, mille ta saatis, algas sõnadega: "Tere, lugesin töö läbi…" Päriselt? Sa ei tea, et eesti keeles tuleb pärast tervitust hüüumärk, mitte koma? Ja vähe pole silmakirjalik teise kirjavigade kallal norida, kui ise ei oska. Ning lisaks, tegemist oli ajaloo ülesande, mitte emakeele harjutusega. Koduseid töid pidi lahendama viies erinevas keskkonnas. Miks nad ei suuda ühte kohta kõike koondada? Miks ma pean sajas erinevas kohas lapsele konto looma? Mitmed õpetajad saatsid linke, mis ei avanenud. Osad saatsid linke, mis nõudsid krediitkaardiandmeid. Ja noh, ma tuletan meelde, et eKool on jätkuvalt see keskkond, kus sa õpetajatele teateid saata ei saa.

Eks ma teatud hulgal olin tuleviku pärast mures ka. Et kas mul sügisel ikka töökoht alles on? Kas mu ema pääseb sellest haigusest? Ega mu Volli aku suurest seismisest tühjaks ei lähe ja ma lõpuks ei saa poeski käidud? Kuidas see kriis globaalselt mõjub? Palju inimesi oma elu kaotab? Millal me uuesti reisida saame? Mis juhtub kinnisvaraturul? Kas pärast eriolukorra lõppemist normaalsus taastub? Milline see normaalsus on pärast seda? Mis üldse on normaalsus? See millega me harjunud oleme. Aga kui kriis liiga kaua kestab ja me sellega harjume, siis see ju ongi normaalsus? Kas ma peaksin praegu loobuma oma perioodikatellimustest või jätma veel mõneks ajaks? Kas ma peaks oma kulutused veelgi rangemalt üle vaatama? Kas ma oskan oma lapsi piisavalt hästi õpetada, et nad teistest maha ei jääks? Kas nad kooliaasta lõpetavad või peavad seda kordama jääma, sest minust pole piisavalt head pedagoogi? Mis saab mu sõpradest? Kas mõni neist vannub haigusele alla? Kui piirid kinni on, siis kui kauaks jätkub inimestele olemasolevatest laovarudest hambapastat ja peldikupaberit? Ei, ma polnud paanikas, aga sellised mõtted tekkisid ikka vahetevahel.

Milliseid muutusi enda juures täheldasite? Mis teid üllatas? Kas leidsite olukorrast midagi positiivset või värvus maailm halliks?