Kogu tõde Nipernaadist

Alustan sellest, et tegelikult pole mul vaja midagi seletada. Ega põhjendada. Või õigustada. See, mis toimub kahe täiskasvanud inimese vahel on nende omavaheline asi, milles nemad on kokku leppinud ja see ei kuulu kuidagi kolmandatele isikutele kritiseerimiseks. Inimestele meeldib anda hinnanguid oma isikliku mätta otsast. "Kui mul oli nii, siis järelikult see ongi ainuõige ja kõik kes samuti ei tee on lollid ja nõmedad." Must-valged filmid kuuluvad kindlasti filmiajaloo kujunemise juurde ja vahel on täitsa põnev neid vaadata, aga õnneks on tehnika praeguseks arenenud ja meil on lausa 3D formaadis filme. Kui keegi teadlikult valib enda filmiriiulisse tummfilme, siis on tal selline õigus kahtlemata olemas. Aga naeruvääristada teisi selle eest, et nood eelistavad midagi muud, noh, see on veidi infantiilne. 

Nipernaadiga ristusid me teed ajal kui olin kõige haavatavam. Olin tol ajal nii lõhki, et osad haavad pole mul tänaseni kokku kasvanud, tea kas kasvavadki. Kohtumine oli juhuslik. Mina saatust ei usu. Minu teada ka tema mitte. Aga see oli parima asi, mis minuga juhtuda sai. Võimalik, et üldse. Aga et see just siis juhtus, see oli veel eriliselt õnnelik juhus. 

Väga pikalt käis ta mu ümber. Üldsegi mitte pealetükkivalt. Mul oli sel ajal veel austajaid, ja noh, need teised haistsid mu haavatavust hoopis omamoodi. Ei meeldinud ta mulle üldse. Polnud absoluutselt minu tüüp. Ei välimuselt, ega ka iseloomult. Mingil minule siiani arusaamatul põhjusel ma talle silma jäin ja ta hästi õrnalt mind enda poole võluma hakkas. 

Meie esimene kohting sündis sellest, et mul oli temast kahju. Ta oli mind korra välja kutsunud, aga ma keeldusin. Sellele järgnes tema poolt saadetud käsitsi kirjutatud ja kulleriga edastatud kiri. No ja mulle tundus, et ta selline ohutu ontlik noormees on, kes ehk pole väga naistega harjunud. Sellepärast ma pakkusin, et võime kinno minna. Käisime. Pärast mida ta mu koju saatis. Ja mille peale ma talle paar päeva hiljem sõnumi saatsin, et ärgu rohkem tülitagu. Ta pani kokku kõige kaunima lillekimbu (ta on kunagi floristina töötanud), mida ma kunagi näinud olen, saatis selle mulle töö juurde, mille peale töökaaslane küsis, et mida küll üks naine tegema peab, et sellist kimpu saada. Noh, vastus on ilmselt see, et midagi ei tohi teha, siis saab. Loomulikult pani see žest mind heldima. Ja läksime lõpuks ka päriselt kohtingule. 

See mees võlus mind järjekindlalt ja otsustavalt. Nagu tal oleks minuga pikemaajaline ja tõsine plaan. Ja mina puiklesin. Sest ta polnud üldse sedasorti mees, kes mulle meeldiks ja oma katkiolemisest olin ma väga teadlik, ning kindel, et ma ei peaks üldse mingeid suhteid sõlmima, enne kui korralikult oma abielu lahutanud ja paar aastat haavu lakkunud. Teda see väga ei huvitanud. Lõpuks andsin ma alla, sest nii hea oli lasta kellelgi teisel enda eest otsustada. Nii mõnus oli olla naiselik, kus su suurim probleem on see, millised kingad kleidi juurde valida. 

Ta kohtles mind nagu kuningannat. Lipitsemata. Ma olin iga kell tema jaoks prioriteet. Ta tutvustas mulle maailma, mille olemasolust ma kuulnudki polnud. Ta haris mind. Esitles mind kõigile oma sõpradele. Ta hoidis mu poisse ja oli nende sõber. Ta kuulas mind ja rääkis minuga. Temaga suhtlemine oli alati selline, kus ma ei pidanud iga oma mõtet lõpuni arendama, sest ta juba teadis mis suunas see liigub ja tema vastus mulle oli vastus minu kolmandale mõttele lõngas - hullumeelselt intensiivne. Ta süstis minusse nii palju eneseusku ja pani mind end väärtustama. Tema komplimendid olid siirad ja läbimõeldud, ma ei pidanud kunagi mõtlema, et kas ta on sama komplimenti varem mõne teise naise peal harjutanud. Ta ei vahtinud teisi naisi, kui me koos olime, tal jagus silmi vaid mulle. Ta ei võtnud mind kunagi konkurendina, keda on vaja paika panna ja pisendada, et ta minu kõrval suure, tugeva mehena paistaks. Alandlikult tunnistas ta oma puudujääke ja imetles minu tugevusi. 

Ja seda kõike tegi ta midagi vastu saamata. Põsemusi eest. Nüüd lugejad ahhetavad ja ütlevad, et "vaene mees, kuidas ta ometi suutis"! No jah, ma ka ei tea. Algusest peale oli ta teadlik sellest, et horisontaalasendisse meie suhtlus ei jõua. Mitte enne notari juures käimist. Ja ühel hetkel sai sellest väljendamata seksuaalsest pingest küllalt. Ja teatas, et soovib olla mu sõber, aga hakkab nüüd teisi tütarlapsi kosima. Sest kaua sa ikka nillid mingit eite, kes kätte ei anna, onju? Muuseas, seitse kuud hoidis mu kätt, tavaliselt kaovad tüübid teise nädala lõpuks mu akna alt laulmast. 

Mõistagi olin ma pettunud ja õnnetu. Ütlesin, et ma ei oska olla ta sõber, sest minu lootus on teises kohas ja kõndisin ta juurest minema. Pikalt lootsin, et ta tuleb mind tagasi võitma. Iga kord, kui ta minuga ühendust võttis ja suhelda soovis, arvasin et, äkki nüüd. 

Jah, ma tahtsin teda. Aga elu temaga oleks olnud väga raske. See tema intensiivsus ja kustumatu elujanu, see ei ole hea pinnas pere loomiseks. Kui me oleks temaga noorena kohtunud, siis ilmselt oleks võinud ka kokku jääda. Aga mul juba olid lapsed. Ja sellist (kasu)isa ma oma lastele ei tahaks. Mitte tegelikult. Ja ta ise saab ka sellest suurepäraselt aru, et ta pole piisavalt stabiilne nähtus. 

Mul võttis kaua aega, et temast lahti lasta. See, et ta ikka ja jälle mu juurde tuli ja mind oma hingetukstegeva pilguga vaatas, ei aidanud protsessile kaasa. Aga aeg, ravib ja kasvatab. Aja jooksul ma mõistsin, et olgugi, et ma teda väga armastasin, ning tema mind - selles pole mul kahtlust olnudki, et ta mind armastab, või kui mitte armastab, siis vähemalt hoolib must sügavalt - ei tähenda seda, et me peaksime koos kodu mängima hakkama. 

Mul pole tema vastu ühtegi etteheidet. Ta on mind nii palju voolinud. Ma ütlen vähimagi kõhkluseta, et kui poleks teda, siis mind sellisel kujul, kui ma olen täna, poleks olemas. Mul on tema suhtes tohutu imetlus, tänutunne, soojus ja kiindumus. Mitte kordagi pole ma tundnud, et ta minu suhtes isekalt või hoolimatult oleks käitunud. Või olgu, üks kord. Ülejäänud 99% meie juba ligemale kaheksa aastase tutvuse jooksul on ta käitunud minu suhtes laitmatult. Ma usaldan teda rohkem, kui ennast. Ma ei pea olema valvel ja ootama, millal ta mind torkab või ründab. Ta teab mu piire, mu eelistusi, mu moraalinorme. Ta aktsepteerib ja tunnustab.

Ei, ta pole täiuslik. Ta suitsetab ja see on häirinud mind alati. Ja ta teab seda, püüdnud isegi "minu pärast" suitsetamist maha jätta ja kuu vastu pidanud. Ta ka joob liiga palju, mis isiklikult minu jaoks probleem ei ole, aga ega see ka mingi voorus pole. Ta võib puhuti olla ebameeldivalt otsekohene ja sõnadega haiget teha. Mitte kogemata, vaid meelega. Ilmselt on teisi nõrkusi veelgi, aga ma ei tegele aktiivselt nende otsimisega.

Ja kui see mees, edukas, intelligentseim inimene, keda ma kunagi olen kohanud, lahkeima südamega ja hoolivaima loomuga, kutsub mind keset ööd kuhuiganes, siis ma lähen, alati. Miks ta ikka veel käib, ei mina tea. Mu sõbrad arvavad, et käib kuna loodab, et ma selles ühes küsimuses ümber olen mõelnud. No kui see ongi ta eesmärk, siis mina seda küll ei taju. Ma ei tea, mida saab tema sellest suhtlusest. Ja mulle, noh, mulle on nendest kohtumistest lootus, et keegi, kes teab mind nii hästi, on näinud mind mu elu kõige madalamatel hetkedel, tahab minuga aega veeta, mu häält kuulata, mu lõhna sisse hingata, minu soojusel end soojendada lasta ja kõike seda täisriietuses - järelikult mingit müstilist väärtust ma siiski endas kannan.

Paar aastat tagasi kirjutasin ma Nipernaadiga kohtumisest ja tutvumisest siin.

Meie (eel)viimasest kohtumisest kirjutasin siin.