Kolm kuud hiljem

Märtsis kirjutasin ma ühe halapostituse. Alguses oli plaanis see hiljem privaatseks teha. Jõuab selle kiire asjaga. Lubasin tookord, et ma sellel teemal rohkem sõna ei võta, aga kuna ma näen, et seda postitust siiamaani iganädalaselt jälgitakse, siis tundus ainuõige väike järelkaja teha, et see, keda see asi näib närivat, mingi hingerahu võiks leida. 

Mind tabas üllatusena see, mis järgnes loo avalikustamisele. Kui ma enne seda olin täielik inimvare, siis avaldamise õhtust saadik ei valanud ma selle pärast enam ühtegi pisarat. Ma ei tea kuidas psüühika töötab, aga loo kirjapanekust mul kergem ei hakanud, alles pärast avaldamist. Ja see on põhjus, miks ta ikka veel üleval ripub. Ma kardan, et kui ma ta kinni panen, siis naaseb vana valu. Mõistan et see on täiesti alusetu ja irratsionaalne hirm, aga nii on. Ebausk, kui soovite.

Pikali, aga siiski õitseb

Vaikselt hakkas mul ka paremaks minema. Nägin neid koos absoluutselt iga päev. See oli lõpuks juba täiesti naeruväärne. Ükskõik kui vähe ma akna lähedal ei olnud, ikka õnnestus mul valida just see hetk kui nemad sealt käsikäes mööda keksisid. Kui ma nägin Naabripoisi näol rõõmu, siis hakkas mul ka lõpuks tema pärast hea. Polnud ta ju mulle kordagi midagi halba teinud, loomulikult ma soovisin, et ta oleks õnnelik, isegi kui mitte koos minuga. Selle tunde tekkimine võttis lihtsalt aega, sest esialgu oli mu isiklik valu nii suur, et selle kõrvale ei mahtunud midagi muud. 

Meeleheitesse ma ei langenudki. Ei värvinud juukseid naljakat värvi, ei hakanud ennasthävituslikult käituma, ei muretsenud juurde ühtegi uut tätoveeringut ega piercingut. Isegi uusi suhteid ei hakanud looma, kuigi soovitati. Öeldi, et nii saadki vanast üle, kui pea ees uude sukeldud, aga paraku pole ma nii ehitatud. Olin enda üle üsna uhke, et nii täiskasvanulikult asja haldasin. 

Kõige suurema teene tegi mulle aga hoopis Naabripoisi väljavalitu. Lihtsalt üks hetk, pilk, muutis kõik. Ja siis sain ma uuesti õnnelikuks. Täiesti teisel tasemel õnn! Tänutunne, et see katsumus must mööda läks ja ainult mu ego natuke haiget sai, versus sellega mis oleks olla võinud. Näib et Taevane Taat mul siiski silma peal hoiab.

Mõni prints on lihtsalt konn, suudle palju tahad

Mis puutub edasisse, siis mulle sellest viimasest kogemusest täiesti aitas ja ma loobun. Ma panen selle asja enda jaoks lukku. Ma ei taha enam ühtegi meest oma ellu. On ilmselge, et ma neid valida ei oska ja ainult haiget saan. Need, kes mind tahavad, mulle ei kõlba ja ma valutan südant nende pärast, kes minu olemasolugi ei teadvusta. Järelikult pole ma lihtsalt piisavalt hea suhtematerjal, et ükski väärt kandidaat mu pärast võitlusesse asuks. Selleks, et mõni mees mind ülal peaks, mu auto õli vahetaks või minu võitlusi võitleks, pole mul ammu juba vaja olnud. Olen soovinud kaaslast, võrdset partnerit, kedagi kelle eest hoolitseda ja kes pakuks mulle huvi, kellega ma saaksin areneda isiksusena ja kes esitaks mulle intellektuaalset väljakutset. Paistab, et ma soovin liiga palju. Või siis pole ma sellist meest ise väärt.

Ja see pole see koht, kus ma norin lugejailt kinnitusi stiilis "kõik inimesed on armastust väärt", "küll su prints ka varsti saabub, kui sa seda kõige vähem ootad", "ma leidsin ka armastuse alles küpses eas". See on see koht, kus ma saan aru millal on õige hetk loobuda. Teate, nagu sportlane, kelle unistus oli olümpiakuld koju tuua või tantsija, kes tahtis saada prima ballerinaks, aga ühel hetkel saadakse aru, et jah, oli unistus, tegin oma parima, aga see polnud siiski minu jaoks. Minul on praegu just see äratundmishetk. Ma olen alati teatud kaastundega vaadanud vanu rokkareid, kellel juba taguosast liiva pudeneb, aga kes ikka kontserdilavadele ronivad, mikrofonistatiivist elu eest kinni hoides, viliseva värinaga kunagisi hitte kähisevad. Nagu, tea millal loobuda, düüd. Mida sa teed viiendat korda "viimast" turneed. Piinlik, noh.

P.S. Kui te arvate, et kõik eelöeldu on kuidagi seotud möödunud reedega, siis see pole nii. Postituse kirjutasin juba kaks nädalat varem. Kui midagi, siis reedene vahejuhtum vaid kinnitas kõike seda.