Sõnavabadusest

Kui me Maega viimati kohtusime - see kõlab nüüd nii, nagu me temaga vähemalt kord kuus ühiseid salongiõhtuid korraldaksime ning maailmavaatelisi aateid analüüsiksime, kuigi oleme kohtunud vaid kaks korda elus, aga mõne inimesega polegi rohkem vaja, kohe saad aru, et oma inimene, juba enne seda kõige esimest kohtumist oli see tunne olemas, läbi blogiridade, ja reaalsuses kohtumised vaid kinnistasid seda - ütles ta midagi, mis mind sellest saadik kummitama on jäänud ja millele mõtlen vähemalt kord päevas. Ta ütles, et kui ta ei saa kirjutada seda, mida ta tegelikult öelda tahaks, siis ta parem ei kirjuta üldse. Võin sõnastusega eksida, aga minu meelest mõte oli just see.

See on see kurikuulus "blogija vastutus". Et kui sa juba mõtted kirja paned, siis tuleb sul ka aru anda. Marca kirjutas ka möödaminnes sellest, et viimasel ajal on solvumist hirmus palju. Inimesed võtavad hinge rohkem, kui enne Viirust. Isolatsioon hakkabki ju ajudele. Juba tuhandeid aastaid on teistest inimestest eraldamist peetud üheks efektiivseks piinamise meetodiks. Ja kuigi meil on kodus teatud mugavused ning me saame ikkagi ju teistega suhelda, siis tunda on, et mõjutab see meid siiski. Mina näiteks avastasin, et tunnen puudust šoppamisest. Muidu ei meeldi mulle üldse poodelda, sest see on nii tüütu ja väsitav, et kui ma juba lähen, siis ostan kohe mitu asja korraga, näiteks kui leian mõne ilusa pluusi, siis võtan mitu tükki, et ei peaks lähitulevikus jälle poode rüüstama asuma. Aga nüüd, kuigi mul midagi vaja pole, siis tunnen ma puudust sellest saginast, mis tavaliselt ostukeskustes hõljub, lihtsalt tajuda teiste inimeste lähedust, ei pea nendega isegi suhtlema või vestlusesse asuma, teadmisest, et nad on olemas täiesti piisab.

Tulles tagasi teemapüstituse juurde, siis kas on mõtet kirjutada nii, et midagi ei ütle? Või on siis parem üldse mitte midagi kirjutada, kui tunned, et sul pidevalt toimub mingi enesetsensuur, filter aju ja klaviatuuri vahel? No filter peab igatahes olema, sellest ei pääse, aga see võiks olla oma valitud, mitte kellegi teise peale surutud. Ma olen vahel üritanud sellest filtrist mööda nihverdada ja kirjutanud nii, et kõik saavad täpselt aru mida ma öelda tahan, jäädes siiski eemalolevaks. Või nii ma endale kinnitan.

Igasuguseid kiusatusi on olnud. Kiusatusi kirjutada ainult raamatuarvustusi või üldiseid teemasid, umbes et milline või on kõige maitsvam, ja jätta kõik isiklikud teemad, kärnad ja muhud varjatuks, avaldamata. Või siis kirjutada nii, et mitte keegi mitte millestki aru ei saa, ainult mina, kes ma tean, mis sõnade taga end tegelikult peidab. No ja siis ju tekibki sama seis, millest Mae rääkis - parem üldse mitte, kui ma südamest ei saa. Nagunii on mul juba tekkinud paras arsenal postitustest, mida olen küll avaldanud, aga hiljem ümber mõelnud ning mustandiks tagasi muutnud. Põhjuseid on kaks - ma kas tunnen, et olen end liiga haavatavaks muutnud ning mul pole mugav või siis olen kellegi teise kohta kirjutanud asju, mida võõrastel pole tingimata vaja teada ja mis pole kõne all oleva persooni suhtes õiglane.

Olen varem ka seda kirjutanud, aga blogi pidades kaob reaalsustaju. Ma nagu mõistan küll, et teised loevad, aga mul on ikkagi tunne, et ma olen anonüümne, puutumatu. Lugejad pole justkui päris inimesed. Kui siis mõni jätab postituse lõppu kommentaari, alles pärast seda muutub asi tõeliseks. Mõtled, et oh, aga see on ju lihast ja luust inimene, isikukoodiga ja oma tunnete ning mõtetega. Ja siis mõtledki, et aga kui me oleksime temaga kohtunud poe järjekorras, lastevanemate koosolekul või töökohal kohviaparaadi juures, kas ma siis räägiks talle endast neid asju, millest ma silmagi pilgutamata kirjutan? Füüsilises maailmas olen ma pigem passiivne suhtleja, ma kuulan rohkem ja  räägin vähem. Mitte sellepärast, et mul poleks oma arvamust või suhtumist, vaid kuna mulle ei meeldi tüli norida ja konflikte algatada. Võimalik, et saan seda endale lubada just seetõttu, et mul on alati võimalik oma tegelikud emotsioonid hiljem turvaliselt klaviatuuri taga välja elada. Mu õde ütleb tihti, et kui me koos kusagil oleme ja juhtub midagi potentsiaalselt konfliktset, siis mul on silmis säde, mida saab tõlkida ainult "küll ma alles sellest oma blogis kirjutan!" (also known as: this is so going in my blog!).

Ja eks see ongi ju paradoksaalne. Et siis kui alles alustada blogimisega, siis kedagi ei huvita mis sa seal lahmid. Aga paratamatult tekib aja jooksul lugejaskond ja selle kasvades tõuseb oskus munakoortel tippida. Ja isegi see pole paradoks, vaid just see, et need isiklikud, valusad, inetud ja ebatäiuslikud pihtimused on need, mis kõnetavad. (Mul on tunne, et ma iga kolme kuu tagant kirjutan sama postitust.) Ja ma ei taha neid varjata või kirjutamata jätta, sest need on osa minust. Ma pole täiuslik. Ma olengi katkine. Olengi tundlik ja võtan hinge ning kannan endaga kaasa. Minuga koos ei ela vaid minu pojad ja ämblikud vaid kõik mu deemonid. Minu deemonid ei ole eriliselt grotesksed või verised, ainult mulle nad tunduvad sellistena, sest ma näen neid iga päev. Nad jalutavad mulle esikus vastu, kui lähen öösel janu kustutama. Nad kõõluvad irvitades külmiku ukse küljes, kui ma hommikukohvi peale piima võtan. Nad itsitavad magamistoa nurgas õelalt, kui ma pesusahtlist aluspesu valin. Nad laiutavad kõrvalistmel, kui ma autoga tööle sõidan. Nad kõõritavad ülbelt kontoris laua alt. Nad keksivad minuga kaupluse vahekäikudes. Nad pööritavad silmi kui ma õhtul telekavaga tutvun. Nad parastavad nilbelt kui ma pooltühja voodisse poen. Nad on igal pool, igal hetkel, igas meeleseisundis. Minu armsad kuradikesed, määratlemas mind. Vahel võtan ma mõne neist ette ja asun teda hukkama. Haaran tal natist kinni ja lohistan giljotiinile. Korraks on nagu kergem, aga paar kuud hiljem avastan, et ta on tagasi tulnud ja endale veelgi suurema ning inetuma pea kasvatanud, vahel lausa kaks. Ja ma teen neile ruumi. Sest kuidas sa võitled enda vastu? Ja miks peaksidki? Ja kuna valdaval osal inimestel on samad deemonid tagataskus, siis see panebki kaasa elama.

Aga on midagi veel. Midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna, kuid mis hoiab tagasi. Ja see miski kasvab, võtab üle. Ja kuna ta tundub nii loomulik, nii mõnus, siis ma ei tahagi tema vastu võidelda.