"Rebecca"

"Rebecca"

Daphne du Maurier

Tõlge eesti keelde, Virve Krimm, 1993, 2002

Kirjastus Varrak, 2002

428lk

See on raamat, mida ma poleks ise kunagi raamatukogust koju toonud. Üldse suhtun ma nendesse Varraku ajaviiteromaanidesse kerge põlgusega ja lisaks veel ka kaanefoto, mis minu kui kergete naistekate pelgurile, saadab sõnumi, et nothing to see here, move along. Aga läbi ühe teise raamatusõbra blogi mulle see raamat pähe määriti ja Raamatuvahetusest ma selle endale tellisin. Ja nüüd ma pean küll oma sõnu sööma, sest mulle jõhkralt meeldis!

Kohe esimestel lehekülgedel jagasin ma ära, et see on raamat, mida kiirustades ei loe. Ja mis eriti oluline, mida sa ei tahagi kiirustades läbi lugeda ja järgmise juurde liikuda. Ta on nagu üks korralik ja viisakas härrasmees, kes sind peolt koju saadab ja kellega taaskohtumist ootama jääd, mitte nagu üheöösuhe, et tõmbad korra kiiruga läbi ja poole teo pealt hakkad juba järgmisest vallatusest unistama. Just selline ideaalne raamat - ilusad maastiku kirjeldused, tunnete selgitused, kergesti jälgitav sündmustik, halvasti varjatud saladused. Eriliselt nautisin ma keelekasutust. See oli nii võimas, võrreldes eelnevalt loetud raamatuga. Teos, mille võtad sülle, mässid end pleedi sisse ja lased tal end kaasa viia tundmatutele radadele, võõrastesse kohtadesse, imeliste inimeste seltskonda. Romaan selle kõige ehedamas ja tõelisemas mõttes.  

Kuni ma raamatut alles vaikselt näksisin, tekkis mul hullumeelne soov teada saada, mis värk seal ikkagi on. Leidsin ka YouTube kanalilt "Rebecca" ekraniseeringu ja vaatasin ka selle ära. Loomulikult mõjutas see minu suhtumist ka lugemisse. Esialgu jäi mulje, et tegemist on Grimmide klassikalise "Sinihabeme" interpreteeringuga ja kuna mees loos oli eemalolev, salatsev ning kohati pahaendeline, siis näis see sobivat. Ilmselt oleks see ka niiviisi hea lugu olnud, aga Maurier armastab oma lugudesse tuua pöördeid, mis panevad õhku ahmima. Hiljuti jooksis kinodes tema "Rachel, mu piin" ekraniseering, ja ka seal oli viimases kolmandikus süžeepööre, mis ootamatult mõjus. Autor avab oma kangelaste kihid ja näitab neid ilusas ning helges valguses, kuigi esialgu lugejat teadlikult eksitades neist kurjade kavatsustega karakterid loob. See on tõeline anne, kadestamisväärne. 

Korra veel peatun Hitchcocki linateosel. Ma pole päris ammu juba neid vanu neljakümnendate filme vaadanud. Kunagi on neid oksendamiseni vaadatud ja mul oli vaja eemal olla, et uuesti nende võlu avastada. Esiteks, näitlejad räägivad jube kiiresti. Raamat oli minu meelest kirjutatud mõnulevas ja aeglases tempos ja siis vaadata selle tõlgendust, mis oli kohati nagu "Gilmore tüdrukute" episood. Ma ei ütlegi, et halb, lihtsalt täiesti teistsugune, kui ma endale ette kujutasin. Film on päris pikk, üle kahe tunni, aga hoidis mind ekraani küljes kinni, nii et arugi ei saanud kuidas aeg lendas. Seoses sellega on mul ka lugejaile üks palve. Lapsepõlvest mäletan kuidas üks ema sõbranna rääkis emale ühest sellisest vanast filmist, kus kangelanna oli ratsutamisõnnetuses kaotanud nägemise ja kuidas selles filmis on stseen, kus naine läheb trepist alla ja teda jälitab tema mees, kes soovib teda mõrvata. Ma olen viimased 30 aastat püüdnud seda filmi leida ja vaadata, aga pole õnnestunud. Kas keegi teab, millest ma räägin ja oskab soovitada?

Raamatus on kohe mitu joont, mida ma tahaks lahata. Näiteks "noor naine ja vanem mees", või "salapärane vaikne mees", aga vist olen neist juba kirjutanud ja praegu pole mul uut midagi lisada, kui "ma ju ütlesin teile". Aga mõtlesin sellele, et mees ei avalda noorele pruudile detaile eelmisest elust. Seda peetakse heaks. Võtke lahti ükskõik milline esmakohtingute eneseabiartikkel ja leiate sealt punkti "ära räägi eelmistest suhetest". See on minu arvamust mööda täielik jura! Ma arvan, et ma olen alati suurima hea meelega rääkinud ja ka kuulanud lugusid endiste südamesõprade kohta. Minu meelest, on see lausa hädavajalik esimese kohtingu teemapüstitus. See, kuidas inimene räägib oma eksidest peegeldab seda mida ta suhetest arvab, kas ta näeb suhte edukuses enda osa või paneb kogu vastutuse selle õnnestumise eest teie kaela, kas ta on oma endisest suhtest üle saanud, või ripub see luukerena ikka veel auto pagasiruumis, näitab üldiselt ka seda kuidas vestluskaaslane vastassoosse suhtub, näitab tema enesehinnangut ja ka seda kuidas ta tulevikus hakkab teistele sinust rääkima. Kui keegi keeldub nendel teemadel rääkimast ega küsi ka minu käest, siis paneb hoopis see igasugused häirekellad tööle. Eksidest on okei rääkida, need on osa meie kujunemise loost. Kui tundub, et sel teemal on liiga valus rääkida ja muudab emotsionaalseks, noh, mul on selle kohta oma teooria, aga kuna mu seisukoht osad inimesed ikka veel tagajalgeile ajab ja sunnib neid teiste blogide kommentaariumis välja elama (palun saa aru, et keegi ei mõista sind su eluvalikute eest hukka, aga kuna see sind niivõrd ärritab, siis järelikult mõistad sa ennast ise hukka, äkki siis tegeleks sellega, selle asemel, et teisi rünnata?), siis las ta seekord jääb. 

Mida rohkem ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mind ka minajutustaja suhtumine ning nägemus olukorrast häirima. Liiga tuttavad mõttemustrid. Naine piinab end ja tõlgendab üle igat pilku, sõna, mühatust, olles pidevalt erutatud seisundis, et tal ometi ühetegi kulmukortsutust tajumata ei jää, tundes end pidevalt ebapiisavana, maha surudes kõik oma sisemised instinktid, vabandades ette ja taha asjade eest, milles ta süüdi pole, tundes alatasa, kuidas teda koheldakse kui peremehe koera (see võrdlus käib raamatust mitmel korral läbi). Ja arvestades, et raamatus ei mainita kordagi tema nime, on kõige selle valguses veel eriti sümboolse tähendusega. Tahaks haarata tast kinni ja kisendada talle näkku: "See ei ole armastus, kallis laps! Põgene nii kiiresti ja kaugele, kui sa vähegi saad, sest sa väärid paremat kohtlemist!"

Ja kõige selle tõttu, väga viis.