"Koduabiline"

"The Help"

Kathryne Stockett

Tõlkija Krista Kallis

454 lk

Kolme Ameerika lõunaosariikides elava naise lugu, aga mitte ainult. Kaks naist on "värvilised" koduabilised ja kolmas on noor valgenahaline naine, kes otsustab trotsida traditsioone ning mõelda kastist välja, ja mitte ainult mõelda, vaid ka tegutseda. 

Ääretult põnev ja nüansirikas romaan. Mitmed ühiskonna valupunktid on ettevõetud ja lahkama asutud. Tuleb piinlikustundega tunnistada, et kuigi väga palju uut infot ma ei saanud, siit ja sealt oli fakte viiekümnendate eluolust minuni lekkinud, aga ega ma väga asjasse süvenenud polnud. Muidugi ma teadsin, et see oli suur edasiminek ühiskonnas, kui mustanahalisi hakati ülikoolidesse vastu võtma, kui neil lubati valgetega samas transpordivahendis sõita, kuigi eraldi istekohtadel, aga siiski. Isegi seda olin justkui varem kuulnud, et segaabielud polnud mitte lihtsalt pinnuks silmis, vaid lausa keelatud. Seetõttu mulle raamat meeldiski, et süveneti tolle ajastu tahkudesse. Läbi lugude toodi lugejani klassivahe peened nüansid, õhturiiete kandmise kirjutamata etiketireeglid ja mis kõige olulisem - vuhvade vimm. Ülemusel on selle fenomeni kohta üks teine väljend, ma teinekord ütlen sulle, kui me omavahel oleme. Ta räägib meeste vihast ja siis sellest teisest asjast. Ütleb, et meeste (on võimalik, et sõna "mees" asemel kasutab ta meessoole iseloomuliku suguorgani rahvapärast ja vulgaarse alatooniga hellitussõna) viha on nõrk ja jõuetu, et nad korra saavad kurjaks ja mölisevad, aga varsti unustavad ära ja elavad elu edasi, justkui midagi poleks juhtunud. Vuhvade vimm (on hea võimalus, et ta ka siin kasutab naissoole eriomast reproduktiivse avause siivutut sünonüümi) aga on julm ja halastamatu. Naine võib aastaid planeerida kättemaksu ja siis, kui ohver seda kõige vähem oodata oskab, lüüa allpool vööd, nõnda, et tollel jääb hing kinni ja silmist paiskab sädemeid. Ja just sellisest vuhva vimmast raamat kõnelebki. Kuidas näilise rafineerituse ja säravate naeratuste taga hautakse kättemaksu, tõmmatakse niite, saadetakse sõnumeid. 

Arvestades hiljutisi sündmusi, sobis see raamat praegu lugemiseks suurepäraselt. Mõtlesin sellele, et nii palju on Suure Lombi taga rassivaenu. Vahel on see ilmsem ja siis jälle varjatum. Ja kuidas üldse rassisimist aru saadakse. Väga eredalt jäi meelde kirjeldus raamatus, kus kaks valgenahalist räägivad omavahel mustanahaliste eraldamisest ja samas täiesti siiralt märgivad, et "kujutad ette, mõni on ju rassist, mitte nii nagu meie sinuga!" Ja ma mõtlesin, et kuidas inimesed põhjendavad üleolekut tumedanahaliste ees? Polnud ju nii nagu meil, et võõrrahvad tungisid sisse ja okupeerisid kodumaa. Enamik aafriklasi toodi vastu tahtmist kodust Ameerikasse ja mingit elu neil seal polnud. Loomulikult on väga nunnu vaadata, kuidas Margaret Mitchell oma suurromaanis kirjeldab sõbralikku kooselu mustade ja valgete vahel. Ütleme nõnda, isegi kui oli majapidamisi, kus orjadel oli inimväärsem elu, siis puur on ikkagi puur, isegi kui see on kuldne. 

Ja ma arvan, et just see paralleel raamatutegelaste vahel ongi selle romaani suurim väärtus. Ühest küljest oli valgetel koduperenaistel võim oma teenijate üle, aga samas pidid nad alluma meestele ja meeste poolt paika seatud ühiskonna normidele. Ja nende haletsusväärne olukord polnud mitte mingil moel nende enda põhjustatud. Nende ainuke süü oli sündida naisena. Samuti, nagu mustanahalised olid "süüdi" oma nahavärvis.