Kokakunsti imetabane maailm

Kui ma mehele läksin, ei osanud ma isegi putru keeta. Ja see pole metafoor. Ma sõna otseses mõttes, ei osanud putru keeta, kuna minu päritoluperes me putru ei söönud. Ehk aastas korra-kaks tegi isa mannaputru, aga kuidas ta seda tegi, oli suur saladus. Praegu pole pudru mittekeetaoskamine suur probleem, kuna pakil on kenasti õpetus kirjas: aja vesi keema, lisa ühtlaselt segades pudruhelbed, keeda tasasel tulel 3 kuni 5 minutit, lisa maitse järgi sool ja jäta viieks minutiks kaane alla hauduma. Või noh, midagi sellist seal ilmselt kirjas on, ma pole ammu tundud vajadust neid etikette uurida. Nüüd ma oskan putru keeta. 

Mitte et ma sooviks üleolevana kõlada, aga mulle ei mahu pähe see, kui keegi ütleb, et ta ei oska süüa teha. Mida siin osata nii väga? Loed lihtsalt raamatust, mida sa tegema pead. Kui raske see ikka on? See, kui keegi väidab, et ta ei viitsi süüa teha, see on mulle mõistetav. Ma ka viimastel aastatel väga ei viitsi. Kunagi tegin nii palju, et ma olen vist ma normi täis saanud. Aga need, kes ei viitsi, tavaliselt ei kurda oma puuduliku oskuse üle. Ühte asja olen ma siiski märganud, et need, kes väidavad, et nad ei oska, ei viitsi tavaliselt ka retseptiraamatus sõrmega järge ajada. Nad ütlevad, et nad ükskord tegid ja polnud sellest kasu midagi, ikka ei tulnud hea maitsega toit. Kui nendega veidi pikemalt sellel teemal arutada, selgub, et nad järgisid retsepti umbes poole peale, siis lõid käega ja tegid oma peaga edasi. No sorry, aga mida sa siis ootasid?

Mulle on kinnitatud, et ma teen hästi süüa. Olen vist isegi nalja teinud sellel teemal, et ainuke põhjus miks mu abielu kolmteist aastat kestis oli see, et mu mees jumaldas mu kokakunsti. Ta on mulle korduvalt öelnud, et ma teen paremini süüa, kui tema ema. Ja nagu ilmselt enamik naislugejaid võib kinnitada, siis see on kõikide komplimentide ema. Kokandust õppinud pole ma kusagil. Kaks korda elus olen seda võimalust väga tõsiselt kaalunud - pärast põhikooli lõppu, aga siis öeldi mulle, et ma nii kribu, et ei jaksa kulpigi käes hoida; teine kord pärast Kärbse sündi, aga siis oleks ma pidanud uuesti ka keskharidust omandama, ja see mõte mulle väga ei istunud. Niisiis, kokanduses harimatu. Minu vanaema ja isa oskasid väga hästi süüa teha. Isa oli vist koguni mingid kursused läbinud. Kaks asja õpetas isa mulle küll. Õpetas kartuleid koorima ja õpetas kööki pärast tema tekitatud tornaadot koristama, mis pole üldsegi halvad oskused, suures plaanis, kuid tee oma mehe südameni pidin ma ikkagi ise leidma. Vanaema oli kahjuks sama kasutu, kui isa. Tal puudus kannatlikkus ja minul puudus tol ajal soov õppida. Praegu kuulaks hea meelega seda, kuidas on õige haugi praadida ja angerjat marineerida.

Abielludes sain pulmakingiks kokaraamatu. Tol ajal ma polnud nii tundlik kui praegu. Kui keegi täna mulle kokaraamatu kingiks, siis ma solvuks ikka südamest. Ja sellest raamatust oli väga palju kasu. Kuigi ka selles ei õpetatud mind putru keetma. Aga õppisin muid asju. Korralikult liha valmistama, ahjuroogasid, kalavorme. Abikaasa mul magusat väga ei armastanud ja selleni jõudsin aastaid hiljem. Väga hoolikalt ajasin näpuga järge - kaalusin grammi pealt, mõõtsin milliliitri kaupa. Ma võisin sama retsepti teha kümme korda, iga kord pidi mul täpne tegevusplaan nina ees olema. Aastaid hiljem, kui mu enesekindlus oli kasvanud, siis alles hakkasin praktiseerima loomingulist lähenemist. Ja mulle tundubki, et kui mina suutsin selle oskuse omandada, siis peaksid kõik inimesed sellega hakkama saama. See pole ju mingi võlukunst või anne, mis ühel on ja teisel pole, mitte nii nagu anne kirjutada raamatuid, komponeerida heliteoseid või luua maale. Ainuke oskus mida sul vaja on, on lugemisoskus ja natukene matemaatikat, et sa tead mida tähendab 100 grammi ja et 100 ml on sama asi kui 10 detsiliitrit. Sellised asjad - põhikooli matemaatika. 

Pärast lahutust ei suutnud ma aastaid üldse süüa teha. Olin enda jaoks seostanud toiduvalmistamise abikaasarolliga. See oli vist ainuke valdkond meie abielus, millega ma olin kümnesse pannud, kus mind ei olnud vaja parendada. Igatahes valdas mind okserefleks iga kord, kui ma pidin makarone keetma, muna praadima või piparkooke küpsetama. Sama tundega, kui enne lahutust ma tänasel päeval süüa ei tee. Mõni trauma ei lähe üle. Võibolla siis läheb, kui tuleb uus abikaasa, kellele süüa teha, ei tea. Ei saagi vist teada. 

Kuna mu elukorraldus nii dramaatiliselt muutus, ning lisaks olematule soovile polnud mul ka aega päevad läbi pliidi kohal küürutada, siis rakendasin ka söögi tegemisel oma lemmikmotot - vähem on rohkem. Kui retseptis on liiga palju koostisosi ja keerukad valmistamisvõtted, siis ma üldiselt neid projekte ette ei võta. Liiga palju muutujaid. Enamasti pole see pingutus tulemuse vääriline. Õhtusöögi valmistamise juures on palju kaalukam küsimus mida teha, mitte kuidas seda teha. Ega ma muud vist selle postitusega öelda ei tahtnudki, kui seda, et ärge mõelge üle. Lihtsuses peitub geniaalsus.