"Lilled Algernonile"

"Flowers for Algernon"
Daniel Keyes
Tõlkija Marja Liidja
Kirjastus Ersen, 2011
300 lk


***
"Ma ei tahtnud midagi öelda, aga kui nad ei tea, mis see on või kus see on - kuidas nad siis teavad, kui palju sul seda on."
***

Mulle avaldas sügavat muljet see, kuidas raamat arenes. Või peaks vist ütlema, et kuidas minategelene arenes. Pani mõtlema sellele, kuidas areneb väikelapse maailmatunnetus. Kuidas arusaamist mõjutab kogemus, kontekst ja mälu. Just mäluroll oli väga ilusti esile toodud. Kuidas me alles hiljem hakkame oma mälestusi õigesti lahti tõlgendama. See selgitab kenasti ka seda, miks paljud alles täiskasvanueas saavad aru sellest, kui neid on lapsepõlves väärkoheldud. Aju on trauma alla surunud, sest puudus kontekst selle mõistmiseks. Mingi muu asi, pilt, heli, lõhn võib aga need allasurutud mälestused meelde tuletada. 

Raamatut peetakse ulmekirjanduse valdkonda kuuluvaks. Ja mina ulmekaid ei loe. Aga see raamat mulle meeldis. Võibolla seetõttu, et kirjeldatud ulmet polnud liiga keeruline ette kujutada. Et kusagil on agarad teadlased, kellele meeldib jumalat mängida. Mis mulle eriliselt imponeeris, oli raamatu ülesehitus. Kuidas täpselt see lahendatud oli, ei saa ma siin välja tuua, kuna sel juhul lörtsiksin elamust. Huvitav oli ka seos intelligentsuse, seksuaalsuse ja empaatia vahel. Ei tea kuidas romaani kirjutamise ajal arvati, aga statistiliselt on intelligentsed inimesed seksuaalselt aktiivsemad. Miks keskmise intelligentsiga inimesed rohkem lapsi saavad? Noh, sest me ei oska rasedust vältida nii efektiivselt ja ehk on see ka looduslik kapriis, et me seetõttu ka viljakamad oleme - valitsev klass vajab ju hõlpsalt manipuleeritavaid alamaid. Kui ühel päeval tarku liiga palju saab, kes siis lihttöid teeks? 

Praegu me juba teame, et intelligents on miski, millega me sünnime. IQ on meie DNAs. Me võime seda veidi manipuleerida, aga debiilikust geeniust ei tee. Ning mis ka raamatus ilusti välja tuli, siis ole sa normist madalama või kõrgema vaimse võimekusega, mõlemal puhul oled sa sisuliselt üksi. Veidrikel on alati keeruline, tean seda omast käest. 

Tunda kuidas intelligents kaob on väga valus. Ei, endast ei räägi, ma pole kunagi kuigi nupukas olnud. Raamatus kirjeldatu pani mõtlema neile, kes on vanaduspõlves oma mälu ja intellektuaalset võimekust kaotamas. Kui sul on teatud selgusehetked, kuid sa tead, et regress on paratamatu ja pöördumatu. Jah, teatud mälumängud ja ajugümnastika võib mõnevõrra taandarengut pidurdada, ent see on sama efektiivne, kui kiirrongi kummilindiga peatada üritada. 

Ühe mõtte tahtsin ainult seoses tõlkega öelda. Või õieti kaks. Esiteks - suurepärane, viis miinus. Ainult et, palun ära tõlgi "I had a chip on my shoulder" "Mul oli kiip õla peal". Lihtsalt... eks?

Kommentaarid

  1. Huvitav, miks nad pidasid vajalikuks selle üle lasta tõlkida, Kaplinski vana tõlge oli mu mäletamist mööda igati hea. Peaks üle vaatama, kuidas selle "kiibiga" seal oli. Kuskohal see väljend umbes oli?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See väljend oli umbes keskel, sel ajal kui peategelane hakkas trotsi tundma kogu ettevõtmise vastu. Kus ta pahandas, et teda võeti kui objekti, mitte isiksust.

      Kustuta

Postita kommentaar