Esmaspäeval lõppes lasteaia kollektiivpuhkus. Ma tean seda sellepärast, et mul puhkus veel ei lõppenud ja minu magamistoa aken on lasteaia poole. Igal hommikul, circa 7.15, hakkab pihta. Nutt. Lapsed, kes tuuakse aeda, sest emad-isad peavad tööle minema, nutavad. Nutavad jõuliselt, nõudlikult, pikalt ja haledalt. Ja ma arvasin, et ma olen sellest kõigest üle, sest ma pole emalik tüüp. Kalk ja südametu olen. Oma laste nutule reageerin ainult. Kui sedagi. Vanaks hakkan vist jääma...
Vanemad poisid käisid lasteaias kõige vähem. Esmasündinu ühe aasta ja Kadunud Poeg aasta võrra rohkem. Või ei teagi täpselt. Me võtsime ta enne lõpetamist aiast ära, sest seal ei saadud temaga hakkama. Ta oli juba siis iseloomuga. Nende kahega ei olnud aeda jätmine mingi probleem. Olid juba nii suured poisid, et läksid hea meelega omavanustega seltsima ja nende jaoks oli kodust välja saamine oodatud vaheldus. Pigem oli see, et õhtul järgi minnes ei tahetud koju tulla, sest mingid projektid olid pooleli, jutud rääkimata ja mängud mängimata.
Kolmas poeg läks lasteaeda kõige nooremana. Ta polnud vist isegi kaheaastane veel, kui ma tööl hakkasin käima ja olin sunnitud oma tibukese pikaks päevaks maha jätma. Aga ta harjus väga kiiresti. Mäletan küll, et ta hommikuti natuke nuttis ja pikalt akna peal järele lehvitas, aga see läks siiski mõistliku aja jooksul üle. Tema on ka laps, kes on kolmes erinevas lasteaias käinud. Kolisime vahepeal. Aga nutmine jäi ainult sinna esimesse aeda. Teiste puhul ta vist juba teadis, mis teda ootab ja hirmu polnud. Aga ta oli üldse selline vaikseke. Algusest peale. Ta ei nutnud mul isegi sündides. See tekitas hoopis teist laadi ebamugavaid tundeid, et miks laps ilmavalgust nähes ei röögi. Mis tal viga on? Noh, mõni laps on kohe selline. Ta hakkas mul kohe ka omas voodis magama, kuigi vanemad pojad magasid veel aegajalt meie abieluvoodis ja üldse ei mäleta ma tema beebiajast erilisi probleeme. Õnneks tulid probleemid siis, kui ta teismeliseks sai. Seega, universumis on tasakaal siiski olemas.
Kõige raskem oli Kärbsega. Lasteaeda minnes oli ta kolmeaastane. Ta käis selles lasteaias kaks aastat, minnes sinna igal hommikul suure kisaga. Võimalik, et mõni üksik hommik jäi vahele, aga suures plaanis nuttis ta vahet pidamata. Mõnes mõttes ma saan aru. See oli üldse meie peres keeruline aeg. Isa kolis välja, ema läks tööle ja lapsed olid palju teiste sugulaste seltsis. Muidugi hoidis Kärbes kinni sellest ühest isikust, kes tema elus veel kuidagi stabiilne nähtus oli. Omamoodi nukker, et selleks stabiilseks isikuks saab inimene, kes on emotsionaalselt nii ebastabiilne, kui üldse olla saab. Muuhulgas kolis Kärbes oma narilt mu kõrvale magama. Ja ma ei ajanud ära ka, sest eks mulle oli tema sooja nohisevat keha sama palju vaja, kui temal mind. Aga probleem Kärbsega polnud ainult hommikune nutt. Nendel õhtutel, kus ma tööl olin ja poisi isa või vanaema ta aiast koju tõi, hakkas samalaadne nutt pihta. Kord kasvatajad isegi küsisid mult, et mis teil seal kodus toimub, et laps ei taha isaga koos õhtul koju minna. Öelge veel, et lastele ei lähe vanemate lahutus korda.
Kogu see asi oli kohutavalt väsitav. Ma olin sellest surmani tüdinud. Asja ei parandanud üldse ka see, et ma arenguvestlustelet alati maruvihasena minema läksin, sest kasvatajatele meeldis hirmsasti diagnoose panna. Neid jälle vihastas see, et ma nii jäärapäiselt raiusin vastu, et mu lapsel pole midagi viga ja ta ei pea käima arengupeetusega laste lasteaias. See asi lõppes sellega, et ma sain Kärbsele koha meie maja taga asuvas lasteaias. Selles samas, mille uued asunikud nüüd puhkuse ajal mu und häirivad. Logistiliselt oli see muidugi suurepärane lahendus, et ma ei pidanud poissi mööda linna edasi-tagasi vedama, aga kuna tal see kohanemine uute olukordadega nii raske on, siis kartsin kohutavalt jätkuvaid nutuhooge. Ja siis, nagu nipsust, oli mul justkui uus laps. Ei mäleta mitte ühtegi hommikut, kui ta nuttes oleks minust maha jäänud. Kas asi oli selles, et ta oli vahepeal suuremaks kasvanud? Et ta juba teadis, et ma õhtul talle järele tulen? Või see, et ta oma koduaknaid lasteaia hoovist näha võis ning aegajalt vanemad vennad talle aia tagant nägusid käisid tegemas? Ei tea. Tean seda, et uues rühmas kohanes ta kiiresti. Nii rühmakaaslaste kui kasvatajatega. Ja kui ta aasta koolipikendust sai ning uude rühma üle viidi, siis kohanes ta ka seal suurepäraselt. Ja ei kuulnud ma kordagi uues lasteaias vihjeid sellele, et mu lapsel on midagi viga ja ma peaks ta kuhugi silma alt ära koristama, et ta kedagi ei häiriks. Võimalik, et ka kasvatajate suhtumine temasse mängis rolli selles, et tal on lasteaias käimisest lõppkokkuvõttes positiivsed mälestused.
Aga see nutt on muidugi jube. Isegi võõraste laste nuttu kuulata on häiriv. Süda murdub. Üldse ei kadesta neid vanemaid, kes oma lapsi peavad niiviisi endast maha jätma. Ega ka kasvatajaid mitte. Kuigi kõigile värsketele vanematele võin vana ja kogenud emana lohutuseks meelde tuletada, et see nutt lõppeb tavaliselt sel hetkel, kui lapsevanem nurga taha kaob. Ja palju valusam, kui pisaratest läbiligunenud lapse maha jätmine, on see hetk, kus ta enam ei nuta. Kus teie nagu topakas, ootate akna taga, et ta tuleb ja lehvitab teile, aga seal on hoopis võõrad näod ja võõrad käekesed, ja kasvataja, kes viipab teie võsukesele ning te tema huulilt loete, et ta hõikab tema nime, no tule nüüd, tee emmele ta-daa, ning pöördub siis teie poole ja kehitab õlgu - tal on juba muud tegevused ja huvid. Vot see on hetk, mis hinge lõikab. Siis hakkate veel igatsema seda aega, kui ta ennast teie kintsu külge haakis ja kuidagi teid minna ei lasknud.
Kommentaarid
Postita kommentaar