"Kas süda on ümmargune? 2. osa. Telesarja "Robinson" tagatoast"
Epp Petrone
Kirjastus Petrone Print, 2013
271 lk
Loen Epu seiklusi ja üleelamisi ja mõtlen, et ma vist natuke kardan teda. Niiviisi, romaanilehekülgedel, on ta ju põnev karakter ja temaga juhtuvad eriskummalised ning vaimustavad lood. Ja samas, tema kõrval eksisteerida on vist väga keeruline. See sisemine põlemine, mis igast poorist välja paiskub, muudab ta ettearvamatuks ja... noh, natuke hirmsaks. Kirega on ju nii, et kui see on suunatud sinu poole, siis see teeb sooja ja on mõnus. Aga keegi ei saa sulle garanteerida, et see kirg sama suure hooga ühel hetkel sinu vastu ei pöördu ja sa hoopis kõrvetada ei saa. Ja mulle näib, et tema kõrval saavad hakkama ainult väga tugevad isiksused. Sest pehmed, nagu mina, me ei oska selle tuleleegiga hakkama saada. Tema kõrval oleks olla nagu sulatusahjus. Midagi meis hakkab sulama ja see, mis selle alt välja tuleb, ei tea ju kas me seda tahtsime ja selleks valmis olime.
On huvitav, kuidas Epp oma teises raamatus ka välja toob selle, mida ma oma eelmises postituses mainisin. Nimelt, et reisilt tagasi tulles, ei ole ta mitte ennast leidnud vaid hoopis tasakaalust väljas. Võibolla on temal vaja seda, et asjad tasakaalust välja läheks, enne kui ta on valmis oma sisemiste ängidega tõtt vaatama ja tegelema hakkama. Enne seda on ehk mingis mullis, ühtlaselt voolavas udus, mis ei ärgita puntraid ja sõlmi harutama. Aga siis paneb ta end füüsiliselt raskesse olukorda, raputab oma maailma juuretasandini, et seda siis algusest peale uuesti üles ehitama hakata. Mõnel vist on vaja neid asju nõnda lahendada. Teistele jälle piisab pilvedest.
Ma olen sageli mõelnud, kuidas inimesed, kogemused ja raamatud meie juurde just õigel ajal tulevad. Keegi just oma blogis kirjutas sellest, et kuidas mõnikord armunud õhkavad, et miks me juba ometi varem ei kohtunud, aga varem poleks ehk nad üksteist ära tundnud, oleksid hoopis mööda läinud ja poleks arugi saanud, et midagi erakordset just juhtus. Raamatutega on sama. Et kui ma oleks sama raamatut, ütleme "Kas süda on ümmargune, teine osa", lugenud pool aastat varem, siis see oleks minust mööda läinud. Võimalik, et ka vastumeelsust ja hukkamõistu tekitanud. Oleksin mõelnud, et kuidas ta ometi nii vastutustundetu ja mõtlematu saab olla. Unustades, et ta oli ju tegelikult ikkagi väga noor siis kui kõik juhtus. Ja teadmata, et mina kümme aastat temast vanemana, täpselt sama vastutustundetu ja mõtlematu suudan olla. Leides oma käitumisele õigustust. Sest enda jaoks me oleme küll kõik tippadvokaadid, kui teistele kipume halastamatud prokurörid olema. Aga lugedes nüüd, kogemuse võrra rikkamana, kas ka targemana, see selgub aja jooksul, näen ma asju teisiti. Mul on võimalik õppida tema kogemusest, õppida mitte ainult teda, vaid ka ennast tundma.
Mis romaanist suurepäraselt väljajoonistus, on vana tõdemus, et päriselu on palju põnevam kui fiktsioon. Millist ajugümnastikat nõuab teiste inimeste elude kokku monteerimine ja kunstlikult draamade tekitamine. Samal ajal, lastes asjadel omasoodu kulgeda, ilmnevad palju mitmetasandilisemad ja mahlasemad süžee liinid. Ma läbi udu nagu mäletan seda aega, kui "Robinsonide" saade teles jooksis, aga ma ei jälginud seda. Mõne üksiku episoodi ehk vaatasin ära, aga no ei kõnetanud. Epu raamatut lugesin samas suurima põnevusega - seda realityt oleks küll hea meelega vaadanud!
Võrreldes esimese osaga oli teine kuidagi rahulikum, kuigi peategelasi oli rohkem, siis puudus palavikuline ringitormamine. Samas oli teos tundlikum, rohkem südamest. Mis mind selle juures üllatas, oli julgus. Ma võin küll igasugu asju blogis avaldada, aga ma ei tea, kui mul on kõrval abikaasa, kas ma siis kirjutaks nii avameelselt oma eelmistest sekeldustest, armukestest ja armumistest. Pannes end Justini kohale, ma oleks ka Epu juurest minema jooksnud. Jah, minevik on minevik ja kõigil on oma. Aga milleks olevikku sundida minevikuradadele käsikäes kaasa kõmpima? Arvestades, et inimesed üldiselt lähtuvad põhimõttest, et "üks kord petja, alati petja", siis milleks oma praegusele elukaaslasele veel kuidagi eriliselt nina alla alla seda hõõruda, et näed, ma oma eelmist abikaasat petsin siin mere ääres ja selles hurtsikus ja tolle metsatuka vahel? Ma ei tea, natuke nagu.... noh, hoolimatu või nii.
Kolmas ootab veel oma järge. Milliseks kujuneb see Epu teekond, milliseid saladusi ta veel paljastab ja kuhu areneb. Kas ta leiab selle, mida otsib? Või selgub, et tal on see kogu aeg olemas olnud?
P.S. Ei, ma ei loe roolis. Ootasin parklas oma inimest ja tegin aega parajaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar