"Kas süda on ümmargune? 3. osa"

"Kas süda on ümmargune? 3. osa. Jumala juurde"

Epp Petrone

Kirjastus Petrone Print 2020

216 lk

Ehk on seda minu suust imelik kuulda, aga mõnikord saan ma neist, kes usklikke kardavad, väga hästi aru. Sest ma arvan, et hirm ei tule mittemõistmisest, vaid fanatismist, mida usklikud sageli ilmutavad. Et nad ei oska põhjendada üht või teist käitumist, mis kõrvalseisjatele arusaamatu tundub paremini kui "sest jumal käsib nii" või "sest ma tunnen, et nii on õige". Loomulikult ei olegi võimalik usku jumalasse lõpuni ratsionaliseerida, muidu see poleks ju usk. Minul on omad põhjused uskumiseks. Minu enda meelest täiega loogilised, mõistagi 😁. Omal moel saan ma ka neist fanaatikutest aru. Kui see suur armastuse ja tänulikkuse laine looja vastu seest üle käib, siis võib katus veidi sõitma minna küll. Aga olles selle sees ligemale 30 aastat olnud, siis olen näinud ka, et sellised fanaatikud leiavad ühel hetkel mingi teise kire mille vastu põleda ja samasuguse andumusega, millega nad kord jumala leidsid, võvad nad teda ka vihkama hakata. Seetõttu hoian ma ise ka selliste tulihingeliste usukuulutajate eest eemale. 

Mäletate kuidas ma Epu "Kas süda on ümmargune?" esimest osa arvustades mainisin, et ma kardan teda? Noh, kolmandat osa lugedes tuli see tunne täisvõimsusel tagasi. Kolmas osa polnudki enam nagu reisiromaan. See oli rohkem nagu... ma ei tea, usupropaganda äkki? Kui tema eelmised romaanid olid tasakaalus, tuues reisimise juures välja nii head kui vead, siis kolmas osa oli kuidagi kallutatud ja mõjus ebastabiilselt. Ma ei tea, neurootiliselt isegi vast. Kuidas inimene selline pundar saab olla? Esimeses osas unustab oma koti märkmikega maha, teises osas olid seal mingid muud asjad, kolmandas jälle. Ja te ütlete, et mina olen napakas, sest mul peab kõik korras ja puhas olema! Ma olen elus ühe korra vist võtmed kaotanud. Ja tegelikult ei kaotanud, olin lihtsalt pannud kohta, kuhu neid tavaliselt ei pane. Ja ma mäletan seda korda suurepäraselt. Mäletan seda kui vana ma olin, kuidas võtmeid otsimas käisin ja kust nad lõpuks leidsin. Loomulikult võib juhtuda, et kiirustades midagi ununeb. No aga kogu aeg? Ja siis arutleda, et ilmselt see pidigi nii minema, et see on kõik osa suurest plaanist ja see õpetab midagi olulist. Ma ei tea, mulle õpetaks see oma asju paremini planeerima, aga noh, ma pole vist oma jumalaga nii tihedas kontaktis kui teised 🤷.

Ma olen mõelnud sellele, et kuidas inimesed saavad uskuda reinkarnatsiooni. Et nad on eelmises elus teinud mingeid tegusid, häid ja halbu, ja nüüd on nad uuesti siin, lunastamas oma patte või parandamas oma vigu. Aga kuidas see saab olla, kui me ju oma eelmistest eludest mitte midagi ei tea? Kuidas ma saan täna käituda paremini, kui ma ei tea, mis vigu ma kunagi ehk teinud olen? See pole ju loogiline! Isegi sellest praeguses elus teen ma vigu. Ja ma ei pruugi nendestki õppida ega oma käitumist muuta suuta, kuigi ma võin ju analüüsida ja näha, kus viga sisse jooksis ja teada ka kuidas on õige käituda. Kuidas ma siis veel saaksin õppida eelmises elus tehtud vigadest, millest ma midagi ei tea? Mis julm jumal see selline on, kes inimesi nii alatult karistab? Ja miks miljonid inimesed seda jumalat andunult usuvad ja kummardada tahavad? No jah, ütleme need, kes on selle sisse sündinud ja emapiimaga seda õpetust sisse imenud, aga teised, lääne inimesed, kellel on nn kristlik jumal ja õpetus, kus looja on ju headus ja armastus. Miks nemad vabatahtlikult hülgavad armastava looja ja pöörduvad selle sadisti poole? Kas selline usk tõesti pakub neile vastuseid, mida nad piiblist ei leia? 

Aga inimesed usuvadki igasuguseid imelikke asju mu meelest. No evolutsiooni näiteks. Või unenägusid. Tähti ja saatust. Lotopileteid. Midagi peab ju uskuma. Inimesed on nii ehitatud, et meile ei piisa nähtavast maailmast. Meil on vaja uskuda, et kusagil on midagi veel. Midagi mis annaks vastused eksistentsile. Et miks on olemas kannatused ja miks heade inimestega juhtuvad halvad asjad. Suhteliselt loomulik. Meie ümber juhtub nii palju asju, mida ei saagi teadaolevate faktidega selgitada. Mitte isegi sellepärast, et tegemist oleks millegi fantastilise ja võimatuga, lihtsale meie teadmised on piiratud, me ei oska neid nähtusi selgitada. Veel. 

Kolmas osa erineb eelmistest ka selles osas, et see on ülesehitatud kronoloogiliselt. Eelmised osad on segu kohtadest erinevatel ajahetkedel ja kuidagi meeldis see kompositsioon rohkem. 

Tegelikult tekkis mul raamatut lugedes igasugu muid mõtteid veel. Märkidest näiteks. Et kuidas mõni käib ja otsib igas asjas "märki", "ennet" või "mustrit". Eks mul on endalgi olnud elus selliseid olukordi, kohtumisi, juhtumisi, millest võiks vabalt "märke" välja lugeda. Ilmselt olengi lugenud. Näiteks arvasin ma, et laste isaga kohtumine oli jumalik sekkumine. Olin sel ajal natuke eksinud ja temaga trehvamine justkui päästis mind suurematest vigadest elus, tõi mind jumala juurde tagasi. No ja temaga kohtumine oli ka üks selline "märkide" jada. See, et me üldse kohtusime oli väga juhuslik. Me kohtusime Rootsi kruiisil. Mõlemad sattusime sinna üsna suvaliselt. Minu jaoks oli see kruiis, mille kinkisin endale gümnaasiumi lõpetamise puhul, tema läks Rootsi oma isa juurde. Mõlemad mõtlesime kuni viimase hetkeni, et kas üldse minna. Aga läksime. Ja kohtusime. Märke lugesin ka meie sünnikuupäevadest. Tema on sündinud minust kaks nädalat vähem kui aasta hiljem. Nii et igal aastal oleme kahe nädala jooksul "sama" vanad. Ja meie mõlema sünnitähtaeg oli 11.02. Tema sündis varem, mina veidi hiljem. Ja meie abiellumise (ning hiljem ka lahutuse) kuupäev jäi täpselt sinna vahemikku, kus me aastanumbri poolest oleme sama vanad. No jah, kes tahab, see leiab igas asjas "märke", on ju. 

Veel mõtlesin ma tunnetusele. Et asjade osas peab tekkima "õige" tunne. Ja kuidas mõni seda tunnet liigselt usaldab, eirates reaalsust. Nagu mina olen teinud. Usaldasin ka igasuguseid tundeid ja "lõhnu", aga faktid rääkisid hoopis muud. Ilmselt arvasin, et mul on mingid erivõimed, mis muudavad faktid ka hiljem elus selliseks, et need sobiksid minu tundega. Ja et me tegelikult ei teagi ju kuidas õigem on. Teine kord lülitame tunded täiesti välja, ignoreerides halbu aimdusi, raiudes endale pähe, et "ma mõtlen üle", "kõik on ju korras", "sulle lihtsalt tundus, tegelikult pole muretsemiseks põhjust" ja siis hiljem selgub, et sisetunne andis juba ammu märku, lihtsalt me olime treeninud ta vaikselt sosistama. "Sisetunne räägib siis kui kana pissib!" 

Kolmest reisiromaanist on viimane minu meelest kõige nõrgem. Või siis ei kõnetanud üldse. Selle romaaniga sai Epu-ring minu jaoks täis. Mul oli arvamus temast enne triloogia alustamist. Esimene osa kummutas selle, teine pani mind teda mõistma ja samastuma ning kolmandaga võõrandusin temast uuesti nii nagu enne reisilugude lugemist. Naine, kes otsib end väljapoolt, hüpates emotsiooni ajel ühest kultuurist, ühest usust, ühest voodist teise, maldamata võtta hetk aega, et tolm peeglilt pühkida ja vaikides endale silma vaadata - kes sa oled, Epp? kuhu sa jõuda tahad? kas see, mida otsid, on ehk sul juba olemas, aga sa ei leia seda oma suurest seljakotist lihtsalt üles? või unustasid sa selle kellegi teise juurde maha, kaotasid ära? Naljakas - praegu tundub täitsa kohane targutada, et ma algusest peale ju tundsin seda, heh, elu!