"Kui mäng on lõppenud"

"Kui mäng on lõppenud"

Mae Lender

Kirjastus Eesti Raamat, 2012

207 lk

Alustuseks ma pean muidugi tunnistama, kuigi see vist püsilugejale suure üllatusena ei tule, et Mae suhtes mina erapooletu pole. Olengi temast vaimustuses ja mul on keeruline olla tema osas kriitiline. Jah, olen temasse natuke armunud. Sellest hoolimata suhtusin tema romaani "Kui mäng on lõppenud" teatud eelarvamusega. Haarasin raamatukogust tema romaani kaasa, aga mitu nädalat ei soovinud seda lugeda. Isegi mõtlesin, et viin lugemata kokku tagasi. Sest... no mida üks naine oskab mehe mõttemaailmast ikka kirjutada? Mingid stereotüübid ja selleks pole mul küll vaja raamatuid lugeda, neid tean juba niigi peast. Aga eelmine romaan sai esmaspäeva õhtuks läbi ja esmaspäeviti, teadagi, raamatukogud avatud pole. Mõtlesin siis, et rakendan oma 30-lehekülje printsiipi. Loen need läbi ja siis võin ju pooleli jätta, kui tundub et kisub imalaks. 

On ju imelik, kuidas me suhtume. Mae endaga rääkides tuli välja, et minu eelarvamus polnud üldse haruldane vaid valdav. Keegi ei taha lugeda sellest, mida kirjutab naine mehe vaatenurgast. No jah, eks naised ikka kirjutavad. Mesimagusaid armastusromaane, kus mehed on alfaisased, kes naisi jalust niidavad, lillesülemitega spontaanselt üllatavad, luuletusi kirjutavad ja neile kingitusi saadavad ja kohvi voodisse toimetavad - ühesõnaga, ebareaalsed. Mis on okei, kõik ju saavad aru, et naised vajavad vahel selliseid romantilisi illusioone, et oma kiilakast suure õllekõhuga diivanikaunistusest mehe kõrval veenides noateraga mitte urgitseda. Samas, kui mees võtab kätte ja kirjutab pika ning põhjaliku analüüsi sellest, mis ühe naise peas võib aset leida, ei suhtu ühiskond sellesse üldsegi mitte nii kriitiliselt. Sest naised ju ongi ebastabiilsed, emotsionaalsed, ebaratsionaalsed, kui keeruline neid ikka lahata on? Meenub kohe hiljutine skandaal Eia Uusi "Tüdrukune" ümber, kus meessoost raamatukriitik võttis seda arvustada ja tõi välja raamatu puudujäägid. Ise ma küll pole veel kõne all olevat romaani lugenud, aga olen lugenud väga palju arvustusi selle kohta ja suur osa naislugejaist on romaani karmilt hukka mõistnud. Millest võib järeldada, et ka meeskriitiku poolt öeldu ei pruukinud tingimata vale olla. Ja mis antud loo puhul ei olnudki lõpuks isegi oluline, vaid see, kuidas ühiskond reageeris - mees arvustas naise poolt kirjutatud romaani naistest ja ütles, et nii küll olla ei saa. Kui oleks olnud vastupidine olukord, et naine kritiseerib mehe poolt kirjeldatud mehe mõttemaailma, siis poleks keegi sellele isegi reageerinud. Mida ta ikka teab? 

Palju ma neid lehekülgi lõpuks lugesin, kui raamatu sain käest panna, ma ei märganudki. Lugu tõmbas mind enda sisse nii kiiresti ja põhjalikult, et ma unustasin täiesti ära, et üks habras, naiselik, õrn ja ilus naine on selle kirja pannud. Olen Mae "naistekaid" ka lugenud ja noh, ma arvan, et ta peaks naistekaid mitte enam kirjutama, vaid kirjutamagi hoopis meestest nende maailma läbi, sellevõrra usutavana tundus mulle loetu. 

Meeldis raamatu ülesehitus ja see, kuidas olulised detailid vihjamisi lugejani toodi. Et tekib esiteks küsimus: kas ma sain nüüd ikka õigesti siin olukorrast aru? Ja alles mitukümmend mõtet hiljem, nagu muuseas tuleb vastus, et jah, said küll. Mul on nii suur austus nende kirjanike ees, kes oskavad nii, oskavad lugu pidada oma lugejate arutlusvõimest, ei pea end kõiketeadvateks jumalannadeks, kes hakkavad lugejale elutõdesid õpetama ja oma jõupositsiooni demonstreerima. Sügav kummardus kõigi selliste autorite ees. Ja ei mingit, "ma kirjutan siin aiast, aga teile jätan mulje, et hoopis aia august", vaid hea, lihtne, mõistetav lugu. Nagu sõõm värsket õhku pärast "Meistrit ja Margaritat". 

Lõpp kiskus natuke ära. Tekkis segadus, et millal siis ikkagi peategelasega õnnetus juhtus, aga võibolla ma ei lugenud väga tähelepanelikult. Igatahes, üldjoontes mulle väga meeldis. Nagu arvata oligi.