Mu universumis on sinu jaoks tool

Ootasin. Peaaegu kaks nädalat. Et ma saaks aru, kes mulle selle paki ikkagi saatis tookord. Piinlik oli asi juba. Et kuidas ma ikkagi nii ohmu olen, et ei suuda aru saada, kes mulle sellisid üllatusi teeb ja mida mulle sellega ehk vihjata üritatakse. Vahepeal unustasin asja juba ära, aga siis nägin jälle seda pluusi riidepuu peal mind nöökimas. 

Otsustasin siis väga madalale langeda ja täiesti ebaoriginaalne olla, ning helistasin "kullerile". Mul oli ju tema number telefonimälus olemas. Helistasin noormehele. Ütlesin, et ta siin mõni aeg tagasi tõi ühele tütarlapsele (jup, ma olen nii heal arvamusel endast) ühe paki. Loomulikult ta mäletas. Nagu, ma olen suhteliselt erakordne, mind juba ei unustata (ma praegu veits lüpsan seda oma vastleitud enesekindlust). Seletasin siis talle oma mure ära, et ma olen ennast pooleks mõelnud, kõikide tuttavate ja sõprade ees endal margi täis teinud, blogilugejatest rääkimata, aga ma pole jätkuvalt targem selle osas, et kust pakk pärit. Et kas ta oleks nii lahke ja annaks mulle ehk mõne vihjegi, kui otse ei taha öelda. 

Kutt hakkas kohe puhtsüdamlikult üles tunnistama. Ei saa temast head agenti luureagentuuridele! Ja mida ma võin enda ning tähelepanelike blogilugejate auks tõdeda - esimene instinkt on ikkagi tavaliselt see õige. Oli jah Nipernaadi, see kes sellise triki tegi. 

Pakkuge mis edasi sai? 

Ma sain jõhkralt vihaseks! Nagu, mis mõttes, on ju, sa solvad mu intelligentsi ja lihtsalt valetad jultunult, ajad mind segadusse, tekitad igasuguseid sundmõtteid! Manjana just kirjutas hiljuti manipuleerimisest, ja täpselt selline tunne mul oligi, et minuga on manipuleeritud. Kuigi eesmärk jäi endiselt segaseks, aga see polnudki oluline. Vastik tunne oli. Poleks vist pidanud nii hirmsasti neid jälgi ajama, oleks asjast parem maitse suhu jäänud. 

No ja siis ta ütleski mulle seda. Et tal on minu jaoks tool oma universumis ja nüüd, kus ma olen selgelt teada andnud, et ma sinna istuma ei tule, siis see teeb haiget. 

Ausalt, te mehed olete napakad! Kui ma olen teie jaoks olemas, siis te kõik kõnnite mu juures minema, jättes mind pisaratega põrandaid leotama. Ja siis kui ma olen juba teist üle saanud ja jõudnud pärast teid kahe järgmise mehe pärast põrandaid nende samade, või õigemini küll uute, pisaratega pesta, siis te tulete oma tooliga. Ja leiate, et teil on veel õigus haavuda, kui ma pole enam nõus sinna istuma tulema. Mina ei mängi teiega neid toolimänge! Te võite minu poolest oma toolid võtta ja ennast tagaritta sellele sättida ja mu elu eemalt jälgida. Mina kavatsen üldse mitte kuhugi istuda seni kuni leidub mees, kes oskab oma tooliga õigel ajal kohale ilmuda, mitte ei oota, kuni ma temast lõplikult üle olen saanud.