Tibu, tibu ära näita!

Mul on selline tunne, et ma pean teile midagi üles tunnistama. Nagu väikest viisi patt või nii. 

Mul on selle blogipidamisega algusest peale olnud konflikte. Võibolla on asi minus, et ma ise olen selline konfliktne ja silitan lugejaid vastukarva. Kindlasti osaliselt ongi. Kui ma oleks teistsugune... noh, siis ma oleks teistsugune. Ainult et ma olen just selline nagu olen. Ja paraku on nii, et ühe asja olen ma oma hiiglama pika elu jooksul selgeks saanud küll - võimatu on olla kõigi meele järele. Ja minule, kes ma olen loomult empaatiline ja ma tahan, et kõigil oleks kogu aeg jube hea, on see paras katsumus. Inimesi kukele saata, see on. 

Kui julgeks, siis ütleks, et you my kiss my fabulous a**!

No ja siis aegajalt minus kihvatab. Kui mind hakatakse kuhugi kasti suruma. Keegi tuleb ütlema, et nii ei tohi ja nii ei kõlba. Ja ma kuulan ära. Võtan hetke ja mõtlen, et aga see on ju minu elu. Mul on ainult üks elu. Kas ma olen rahul nende otsustega mida ma lasen enda eest langetada? Või jääb midagi hinge kripeldama? Ela ja lase elada - see on mu moto. Mul on oma arvamus igasuguste asjade ja inimeste kohta, vahel ma avaldan neid, enamasti mitte. Isegi kui ma arvamust avaldan, silmi pööritan või õlgu kehitan, ei arva ma kunagi, et teised inimesed peaksid minu arvamuse pärast oma elu ümber korraldama. Mul pole tõe monopoli! Ma ei tea kuidas teise inimese üks või teine otsus tema elu mõjutab. See, mis mulle on õige, võib teisele olla vale. Ainuke asi mida ma eeldanud olen, et mind koheldakse sama austuse vääriliselt. 

Aga seda ei juhtu vist minu elu aja jooksul. 

Et siis see blogi siin. Minu tavaline blogi. Kus ma kirjutan oma tavalisi mõtteid oma igavast igapäevaelust. Ja osasid see kohutavalt häirib. Ma pean veel kord mainima, et ma ei saa kunagi aru neist, kes viitsivad kellegi kirjutisi lugeda, kui need ärritavad ja vastumeelsust tekitavad. Aga no olgu. Lugejaid valida ei saa. Ehk siis, minu lugejate hulgas on teatud protsent inimesi, keda ma võibolla isegi nn päris elus tunnen, kes käivad lugemas, silmi pööritamas, ohkamas, õlgu kehitamas. Ja ma olen sellega leppinud. Neil on see vabadus. Ja nüüd jookseb sisse aga. 

Aga kuna need kellele on palju antud, neilt ka nõutakse rohkem. Noh, et kuna ma olen hirmus intelligentne ja igati võimekas, siis ma pean vastutama rohkem selle eest, millise mulje ma teistele oma lugusid kirjutades jätan.* Ja mulje on väga halb. Sest ma, mõelge, kirjutan "räpastest asjadest nagu mehed ja seks" (mul hakkas ütleja abikaasast korraga väga kahju. Mõelge ise kui te olete abielus ja teie abikaasa arvab, et seks on rõve ja räpane?#) Ja alkoholist kirjutan ka. Sest ma olen joodik. (Järeldus sellest, et ma joodik olen, tulenes minu lausest ühes postituses, kus ma mainisin, et mul tulevad joogise peaga paremad mõtted, millest blogis kirjutada. Asjaolu, mida ma samas postituses ka rõhutasin, et ma 99,9% oma postitustest töö juures kirjutan, kus ma ilmselgelt ei saa ju joobes olla!!!, ei olnud enam oluline.) Ja noh, üldse selgus, et ma olen terve elu asjadest valesti aru saanud, sest on kaks võimalust: sa kas oled kaine, või oled purjus. Sest kui sa võtad lonksu veini, siis oled kohe purjus, kuna sa pole ju enam kaine. Mina, tobuke, arvasin alati, et enne seda kui ma purju jään on mul võimalus olla küll joogine, aga päriselt veel purjus pole, aga näete siis kuidas ma oma elu valesti olen elanud. 

Niisiis, ilmselgelt on mul raskekujuline reaalsushäire, kui ma oma arust kirjutan täiesti tavalistest, igapäevastest asjadest, muuhulgas, aga mitte peamiselt, ka seksist, veinist ja kutsikatest, siis järelikult olen ma lõtvade elukommetega, moraalitu joodiknaine. Ja minu lugejad tunnevad kohe, et peavad ka pudeli haarama ning minuga koos hoorama hakkama. Sest täpselt see ju juhtub, on ju! Teil pole veel olnud, et pärast minu postituse lugemist tekib vastupandamatu himu igasuguseid räpaseid ja rõvedaid asju teha? 

Sõnaga, ma pean hakkama korralikuks. Et mitte nõrgemaid komistama panna (khm). Pean kirjutama ilusatest, puhastest, pühadest asjadest, sest see inspireerib inimesi olema nende parimad võimalikud minad. 

Ainult et ma pole kunagi seda blogi pidanud selleks, et kedagi inspireerida või mõjutada! Ma kirjutan selleks, et mitte aru kaotada. Mul on reaalselt ääretult tuim töö. Mind hoiatati kohe kui ma siia tulin, et tühja passimist on jõhkralt palju. Ja midagi on ju vaja teha, et päevad mööda saata. Noh, ja mina kirjutan. See on ka minu viis ennast väljendada. Endas selgusele jõuda. Suhelda. MINA, MINA, MINA! See blogi on minu jaoks. Lugejad on minu külalised. Kas lugeja tõesti ise ei vastuta selle eest, mida ta loeb? Kuidas loetu teda mõjutab? Miks pean mina, kirjutajana, ainuisikuliselt vastutama selle eest, kes siia satub ja mida mu lugudest välja loeb? Ja kas mul siis tõesti pole õigust ennast väljendada just nii nagu see mulle kõige õigem tundub? Kas mul, kirjanikuna (jah, ma ütlesin seda, saate üle), on isegi võimalik kirjutada nii, et keegi kirjutatust isemoodi aru ei saa ja oma rikutuse baasil sellest valesid järeldusi ei tee? Kas see siis tähendab, et ma peaksin üldse lõpetama? Et mitte riivata? Kas see on aus, minu vastu? Et teised on olulisemad, kes ise vabatahtlikult tulevad lugema ja teevad erisuguseid järeldusi, kui mina, kes ma kirjutan oma elust nii nagu ma seda näen ja tunnetan? Et mul on vaja end piirata, oma sõnu kärpida, sahtlisse kirjutada? Sest et äkki keegi kusagil saab midagi valesti aru, sest tal on juba eos minu kohta arvamus kujunenud, kuna ma ei sobi ühtegi tema kujuteldavasse kasti?

Ja ma olen alati mõelnud, et kuna ma nii palju emotsioone inimestes oma lugudega tekitan, siis järelikult ma kirjutan ikkagi võimatult hästi ja teemadel, mis lähevad korda. Et see on omamoodi nagu tunnustus. Ja et sa saadki ju alles siis ennast üheks õigeks blogijaks pidada, kui sul on oma isiklik hate club. 

Pika jutu mõte on see, et ma olen juba paar kuud paralleelselt sellele blogile siin, pidanud ka ühte teist, kus ma kirjutan vabamalt. Kus ma saan postitusi parooliga kaitsta, et inimesi mitte "komistama" panna. Alguses mõtlesin, et panen selle siin kinni, aga las ta jääb, Google tiksutab mulle moe pärast veeringuid, noh, selle esimese miljonini, teate küll, ainult umbes üks miljon on veel puudu. Las need kes on õrnahingelisemad ja räpastest ning rõvedatest asjadest lugeda ei taha, jätkavad siin. Siia ma postitan oma raamatuarvustusi ja selliseid ilusaid ja viisakaid lugusid. Aga kes tunneb, et ta on vahetegemis- ja analüüsivõimeline täisealine lugeja, see võib suurema valiku lugusid leida siit. 

Kuigi, jah, ma juba tean millega see lugu lõppeb. Kolm aastat saan seal rahulikult toimetada, kui kombluspolitsei kohale lendab ja hakkab mind jumalavallatuste eest noomima ja korrale kutsuma. Olen selle juba mitu korda ju läbi teinud. Ma ei tea, ma saan kuue kuu pärast 40, äkki lasete mul olla? Ma ei pea ju teile meeldima, see on okei. Aga on inimesed kellele ma meeldin, kiiksudega ja puha. Nad kõik arvavad, et ma lihtsalt tähelepanu otsin või mingi ebastabiilne olen, kes pidevalt oma blogi kinni ja lahti teeb või ümber kolib. Palun laske mul lihtsalt olla!

Ütleme nii, proovisin, no ei saa minust liblikat.

*Pole minu arvamus, ega sõnad, nii on mulle "kõrgemalt" poolt vihjatud otse öeldud ("kõrgem pool" ei ole antud kontekstis jumalik ilmutus, ma lihtsalt igaks juhuks täpsustan, et te ei arvaks, et ma nüüd "hääli" ka veel kuulen).

#Te olete kuulnud seda lugu, kuidas noorik läheb pärast kaks aastat kestnud abielu nõutult arsti juurde ja kurdab, et nad mehega soovivad väga lapsi saada ja teevad selleks kõik mis võimalik, aga naine ei rasestu kuidagi? Arst vaatab naise läbi ja teatab, et too on alles neitsi. Võtke kaks sekundit, kohe jõuab kohale. Mida ma tahan öelda, inimesed ei räägi neist asjadest. Sest see on tabu. Vähemalt kristlikus kogukonnas. Ja noh, mina räägin, sest see on maailma kõige loomulikum asi. Ja teate mis, noored naised, abiellujad, on selle eest väga tänulikud olnud, kuna nad pole osanud kusagilt minu poolt edastatud infot otsidagi. Ja ma ei näe selles absoluutselt mitte midagi valet või taunismisväärset, et see info jõuab edasi. Ja kui keegi peab seda "rõvedaks ja räpaseks", noh, need inimesed võiksid abiellumisest hoiduda, et mitte teiste elusid rikkuda.