See pole minu asi. Aga ma ütlen ikkagi.
Jah, ma kohkusin. Loomulikult. Toredad tundusid. Ilus ja kokkuhoidev pere.
Aga see pole mitte kellegi teise asi. Fakt on see, et teised lihtsalt ei tea, mis toimub suletud uste taga. Ma tean, sest ma ise ka ei rääkinud teistele. Mitte kellelegi ei rääkinud. Mulle tundus see vale. Lahata pereasju. Nüüd ja muidugi lahkan, mul pole selle inimese ees enam sellist kohustust. Kohustust olla vait. Ja ma ei kahetse ka, et ma ei rääkinud.
Aga kuna nii on olnud, siis ma tean, et see, et teised ei tea, ega saa aru, ei tähenda, et probleemi poleks. Ei tähenda seda, et probleem ei oleks kestnud pikalt ja et poleks lahendada üritatud. Isegi siis, kui tegemist on nö avaliku elu tegelastega. Igal inimesel on oma privaatruum. Ka nendel kõige avalikematel. Ja see ongi ju ainult loogiline, et kui inimesed alles arutavad omavahel asju ja üritavad selgusele jõuda, mis edasi hakkab juhtuma, siis seda ei lahata avalikult. Mis siis, kui nad oleksid otsustanud kokku jääda? Kuidas see siis oleks väljapoolt tundunud? Nagu näiteks see üks blogija, kes juba mitu aastat oma viienda lapse isaga kokku-lahku läheb ja pidevalt meest kirub. See on parem või?
Kirjutada, et lahku minna on kergem, kui kokku jääda? Teate, ei ole. Väga hirmus on. Jubedalt! Järelikult inimene ongi viidud nii kaugele, et ta enam ei suuda, et see mõjutab tema psüühikat.
Arvata, et ta üksi hakkama ei saa? Kui mina sain, saab igaüks. Nii lihtne see ongi. Minul pole mingit kahtlust tema hakkamasaamisevõimesse.
Me ei tea, mis juhtus. Me ei pruugi kunagi teada saada. Ilmselt polnud mingi üks suur asi, vaid aastate jooksul kogunenud asjad, mida ühel hetkel liiga palju sai. Kuna me ei tea, pole meil ka sõnaõigust öelda ühte või teist. Isegi kui teaksime, meil ikka poleks. Ma ei märganud ka, et ta oleks arvamust palunud või oodanud, et keegi tema eest otsuse langetaks. Ta palus tuge. Kui seda teha ei suudeta, siis istuge vaikselt.
Mind nagu sindki häiris, kuidas sajad inimesed pommitavad teda kommentaaridega, et ärge minge lahku. Et proovige paariteraapiat, tehke seda, teist ja kolmandat. Ilmselgelt on lahkuminek väga kurb, eriti kui on lapsed, aga küllap kaks täiskasvanud inimest teavad paremini. Nende elu.
VastaKustutaÜkski kolmas inimene ei näe inimese sisse ega tea nende eraelu isiklikke asju. Vaevalt, et Mallukas kõike blogis jaganud on ega peagi jagama. Las ta seedib kogetut ja elab seda läbi omal moel. Ilmselgelt on tal praegu valus. Eks avalike lahkuminekutega ongi see probleem, et inimesed kukuvad õpetama.
Kuidas saab keegi võõras kuskil arvata, et nemad teavad paremini, mis ühele paarile parem on? Või seda, mis Mallukale parem on? Kurvaks tegi see (vabandust väljenduse eest) pasatorm, mis ta kommentaariumis toimub...
Väga nõus kõigega, mis ütled. Raputada tahaks neid õpetajaid.
KustutaInimesel on niigi raske, milleks veel maaslamajat lüüa?
See on tuleohtlik teema, ning tõesti, kindlam on vait olla. Aga sellegipoolest kaks märkust nö. ühiskondliku arvamuse kohta.
VastaKustutaEsiteks, ammuaega tagasi, kui ma (lõpuks) minu ja exi ühistele sõpradele lahutusest teatasin, oli nende esimene reaktsioon “issand, sa paned meid piinlikku olukorda, kummaga me nüüd suhtlema hakkame, sinu või su lahutatud abikaasaga?” Ja muidugi vana hea klassikaline “issand, te olite ju pealtnäha ideaalne paar”.
Ning teiseks. Ei saa üheaegselt jänestega võidu joosta ja koertega taga ajada. Kui ollakse end pikka aega teadlikult ja vabatahtlikult tähelepanu keskmesse asetanud, lasknud laial avalikkusel oma ellu vaadata, nõu küsides otsustes kaasa rääkida, on mu meelest lapsik ja ebareaalne oodata, et see tähelepanu üleöö kaob, iseäranis veel sellise sündmuse puhul nagu lahutus. Nii et mina kommentaatoreid küll ei süüdistaks, kuigi tähelepanu all kannatavale tunnen kaasa.
Mnjah, seda küll et pooleldi avaliku elu tegelased on nad juba pikalt olnud. Minul vähe tundlikuma inimtüübina hakkab neid kommentaare lugedes valus. A la ''enne lased mehel vasektoomia teha, et lapsi ei saaks ja siis jätad maha''. Kes ütleb nii?
KustutaNing see jutt, et ära mine ikka lahku. Justkui selle ütlemine midagi muudab, inimene mõtleb ümber ja jätkatakse (väliselt!) õnnelikku kooselu... Ei tea. Samas ei paneks oma elu avalikkuse ette üles. Selles mõtte sul ju õigus, et tähelepanu keskmes elavad.
Mind kummastab selles loos ka see, et sisuliselt naine lükatakse 3 lapsega majast välja üürikorterit otsima, kuigi põhiliselt panustas majja ju Mallukas, ehitas ja renoveeris seal? Kurb lugu igaljuhul igatpidi.
KustutaMa detailidesse ei laskukski, kelle maja, kes renoveeris jne. See on üleüldse teine teema mu meelest, ning jääb minu huviringist välja :)
Mind meelitas siin kommenteerima avalikkuse huvi avaliku elu tegelas(t)e vastu, et kas ja kust jookseb privaatsuspiir, ja kes selle paika paneb. Minu arvamus (mis muidugi pole lõplik Tõde :) on, et lõviosas paneb paika siiski avaliku elu tegelane ise.
Suures pildis olen sinuga nõus, et avaliku elu tegelane ise otsustab, kas, kui palju ja mida ta inimestega jagab. Huvitavaks läheb asi just detailidest rääkides, aga las see teema siis jääb ;)
KustutaMis mind kirjutama ajendas, oli see, et inimesed tahavad avaldada arvamust. Sageli ka siis, kui tegemist on äärmiselt isikliku teemaga, mille puhul neil puuduvad kõik faktid. Jah, loomulikult on tegemist värvika karakteriga, kes ise on aastaid oma elu avalikkuse ees mõnuga lahanud. Aga see ei olnud minu point, vaid see, et kuigi mina lahutades veel blogi ei pidanud ja oma isiklikku tragöödiat ka mujal sotsiaalmeedias ei kajastanud, ei säästetud mind ometi "heatahtlikke" nõuannetest. Marianni puhul on seda muidugi kordades rohkem, kui mina taluma pidin.
KustutaTagasi vaadates on fakt see, et ma olen suutnud säilitada head suhted nendega, kes olid lihtsalt mu jaoks olemas, kes ei avaldanud arvamust ega survet üht või teistpidi oma elu elada. Teistest ma pigem hoian eemale. Ja kuna inimesed ikka lähevad lahku ja lahutavad, siis ehk minu kogemus paneb kedagi mõtlema, kelle tuttav või sõber parasjagu lahku on minemas, et kas ta soovib tulevikus selle inimesega hästi läbi saada ja kas tal on tingimata vaja oma arvamust, sõbra niigi kõige keerulisemal eluhetkel, välja öelda. 😊
Sotsiaalmeediat (kus tähelepanu ju lausa küsitakse, et mitte öelda kerjatakse) kõrvale jättes – jaa, olen sinuga absoluutselt nõus, et oma arvamuse avaldamine, kui keerulises eluhetkes olev inimene pole seda küsinud, on tulutu ja ebasobiv. Ja kui paarissuhtest rääkida – peale suhtes olijate ei tea konkreetse kooselu kõiki detaile ju MITTE KEEGI, mistap nõuandmine, isegi kui see tehtud parimat soovides, ei tööta :)
KustutaP.S. Negatiivseid kommentaare ja soovimatut nõuandmist saaks muide ka põlvini sotsiaalmeedias sumav avaliku elu tegelane vältida, kui kommentaarid kinni keeraks või kontod (ajutiselt) sulgeks vms.
Jah, seda ma mõtlesin ise ka, et ma tema asemel oleks ilmselt kommentaarid kinni keeranud.
Kustuta