Rätikutest

Sest see on praegu teemaks. Rätikud, see on. Et millega keegi mida, kuidas ja kellega. 

Mulle meeldis, keegi vist kuhugi kommentaaridesse jättis, et need, kellele see üldse mingiks teemaks on, selles mõttes, et nagu häirib, et kuidas inimesed parasjagu oma rätikuid otsustavad jaotada pereliikmete ja kehaosade vahel, et need on ilmselt diagnoosimata sundkäitumisega. Ja kuna see täiega kõnetas, see sundkäitumine, siis otsustasin ka oma rätikusahtlist välja astuda ja kõik puhtsüdamlikult üles tunnistada.

Meil on kodus rätikud. Pesemisruumis, ripuvad nagi otsas. Viiepeaga nagi, igale pereliikmele oma nagi. Mis on probleem, sest külalistele nagi pole. Või õieti, see oli probleem, sest üks poegadest läks oma rätikutega ju aasta tagasi (täita lõpp, juba aasta! Aeg lendab!) ühte teise pesuruumi ja siis vabanes meil nagi, et saame ka külalistele rätiku kenasti nagisse riputada. 

Nii, edasi.

Need on siis meil nö käterätikud vannitoas. Kõik teavad oma nagi ja mulle meeldib uskuda, et kõik ka kasutavad temale designeeritud rätikut, mitte, et pühi kuhu juhtub. Aga ega ma ju tegelikult ei tea. Eraldi näo ja taguotsarätikut pole. Nägu pühitakse käterätikusse ja see teine objekt vannilinasse. Jah, vannilinad on ka igalühel eraldi. Neid me vannitoas ei hoia, sest ma üritan minimalismi praktiseerida. Vähem on rohkem. Igas eluvaldkonnas. Väljaarvatud blogis, ilmselgelt. Siin on ikkagi rohkem veel rohkem ja parem rohkem kui vähem. Eks ma kompenseerin. 

Jätkame.

Nagi otsas rippuvaid käterätikuid vahetan ma vähemalt iga paari päeva tagant. Kui suvel kõik kodus olid ja eelduste kohaselt ka tihedamini käimlat tarvitasid, siis iga päev. Vannilinadega on nii, et poisid võtavad kapist, käivad pesus, viskavad kasutatud rätiku pesukorvi. Mina kasutan enda oma pikemalt, sest käin mitu korda päevas duši all ja ma tahaks uskuda, et ma oskan ennast tänaseks päevaks piisavalt korralikult pesta, et rätik ei saa minu kuivatamisest nii mustaks, et ma peaks seda iga kord pesema. Mitte, et ma arvaks, et poisid ei oska end pesta, aga neil pole neid niiskeid rätikuid kusagil hoida ja nad unustavad ära, milline nende oma oli, seega, segaduse vältimiseks on hõlpsam need otse pesukorvi poetada. Ja enne kui küsida jõuate, loomulikult ma pesen rätikuid vähemalt 60ne kraadiga ja triigin enne kasutusele võtmist. 

                             

Sellised on lood meie kodus rätikutega. 

Köögis on eraldi rätikud, neid vahetan ka iga päev. Kui rohkem kokkamist, siis võin päevas vabalt ka kolm rätikut pessu saata. Ei ole huvitatud salmonella ega muude toore liha või köögiviljade kaudu levivate haiguste põdemisest. 

Ma nüüd ei tea, mida lugejad must mõtlevad, kuhu otsa ma kvalifitseerun, sinna maniakaalse puhtusefriigi või elurõveda räpakolli omasse, aga meile see korraldus justkui sobib. Puhtad rätikud on alati vannitoakapis olemas, kui keegi peaks tundma, et tema oma on "kahtlane", või et keegi pahatahtlik inimene on tema rätikuga omavolitsenud ja seda pilastanud, siis saavad alati uue ja värske võtta. Ma pole veel märganud, et keegi oleks seda võimalust kasutanud. Aga võimalus on.

Samas, olen käinud külas, kus ma ei saa aru, kuidas rätikumajandus korraldatud on. Need on nüüd ekstreemsed näited ja nõrganärvilistel palun lugemist mitte jätkata. 

Suures peres ongi ainult üks suur saunalina kusagil vedelemas, mis ei pakata värskusest. Või rätik, mis on küll mõeldud käte kuivatamiseks, on katsudes nii ligemärg, et ma tahaks uuesti käsi pesta. Võõraid rätikuid ma lõhnatestiga ei malda tudeerida. Ütleme nii, kui mul tekib rätiku puhtuse osas kahtlus, siis ma eelistan oma käed teksadesse kuivaks tõmmata. Nende puhul ma vähemalt tean, millal ma neid viimati pesin. 

Aa, ja muide, nuustikuid meil üldse pole. Need pole mulle kunagi meeldinud ja jubedalt teevad haiget. Küüntega kratsin oma vana naha maha, kui küsimus tekkis. Jah, ma käin joogas, ma paindun.