"Tüdrukune"

"Tüdrukune"

Eia Uus

Kirjastus Postimees, 2019

271 lk

No mis ma ikka öelda oskan. Täitsa nagu raamat oli ju. Millest see suur kära selle ümber, see jäi küll pisut arusaamatuks. Hästi kirjutab Eia, kergelt ja sulnilt, vabalt võiks tema teisigi teoseid lugeda. Mis mind muidugi muigama pani, oli see, et kuidas üks 33-aastane kirjeldab 39-aastase (kes ma tänasel päeval olen ja seetõttu leian, et mul on absoluutselt õigus kõigi samaealiste eest sõna võtta ja põhjapanevaid järeldusi teha) naise mõtte ja tundemaailma. Et kas päriselt üks kolmekümnendate alguses olev naine arvab, et me siin mõne aastaga tunneme end juba hullude vanamuttidena, rätik lõua all tugevasti kinni, et lotti varjata ja neerumustriline kittelkleit veenilaiendeid ja kortse peitmas? Lihtsalt infoks kõigile noorematele lugejatele, et asi on siin pöördvõrdeline. Kui meie lapsed on juba teismeliseks saanud või lausa täisealisteks, siis meil algab teine noorus, kusjuures palju parem, kui see esimene, sest põdemist on vähem. 

Ütleks, et raamatu teemaks on naiste seksuaalsus. Kuidas see areneb, millised müüdid seda kammitsevad, milline häbi sellega kaasneb ja kuidas sellega toime tulla. Iseenesest hea, et sellest kirjutati. Kuigi minu jaoks veidi liiga ühefaasiliselt. Piinlikust tundes ja kartlikult. Sõnum oli see, et me peaks olema avatud ja tähistama naiselikkust. Kuid toon oli valdavalt negatiivne. Justkui autoril oleks endal piinlik sellest kirjutada. Ebakõlasid oli ka sellega seoses. Aga ehk see muudabki sisu usutavamaks. Et me naistena olemegi kuidagi mitme reaalsuse vahel seoses oma naiselikkusega. 

Poliitiline nüanss mulle isegi meeldis. Tekkis äratundmisrõõm. Kui norida, siis ebakõla tekitas see, et kohalikud nimed olid pastakast imetud, samas kui Trump ja Lewinski esinesid oma nimega. Läinud siis lõpuni välja oma valitud teega ja rääkinud neist ka nii, et saadakse aru, kuigi nimesid ei nimetata. Aga võibolla ma lihtsalt norin pisiasjade kallal. 

Raamatus tõstatatud ahistamisteemat ma kommenteerida ei kavatse. Sellest on võimatu neutraalselt rääkida. Ainus küsimus, mis mul ikka ja jälle selle teemaga seoses tekib on see, et mis mul ometi viga on, et keegi mind ahistada ei taha? 

Suures plaanis ma paigutaks ta kergete naistekate kategooriasse. Selline, mis väga ei pane kaasa mõtlema, sündmused arenevad omasoodu. Klišeedest kubisev, mõned ühiskonna valukohad on välja toodud, aga pinnapealselt ja muljet avaldamata. Korraks võib lugeda, aga maailma ei raputa. Sellepärast ei jätnud ka Goodreadsi rohkem kui harju keskmise.