Ma pean end tähelepanelikuks inimeseks. Märkan detaile ja mulle jäävad pisiasjad meelde. Nendel hetkedel, kui ma adun, et see nii siiski pole ja ma olen ikkagi absoluutne lammas, tunnen end väga lollina ja tahaks kuhugi kivi alla surma ootama ronida.
Lugeja on pidanud olema tunnistajaks sellele, kuidas minust on saanud 20-aastane tibi. Kolmekümnendate lõpus. Mis muudab asja muidugi... noh, teate küll, haledaks. Igal juhul, mina, kes ma pole kunagi mingit brändi või logo või midagi muud sellist taga ajanud ja selle üle uhke olnud, olen viimaste aastate jooksul muutunud brändikummardajaks. Ilmselt ei pea just psühholoogi või sotsioloogi haridusega olema, et näha asju nii, nagu need on - kahekümnendates mul lihtsalt polnud raha nende asjade jaoks. Siis ma tegelesin selliste ebaoluliste asjadega nagu Pampersid, porgandipüreed, hüpoteegid ning liisingud. Aga siis tuli kriis, millele järgnes lahutus, millele järgnes veel suurem kriis ja seda viimast kriisi oli mul õnn eurodega talutavaks muuta. Mõistlik inimene oleks need eurod kukutanud mõne professionaali peale, kes oleks mu pea korda teinud. Mina viisin need eurod lähimasse kaubanduskeskusesse. Pead hakkasin tasuta korda tegema, sellepärast mul sellele nii palju aega nüüd kulubki.
Igatahes, kui teile öeldakse, et raha eest õnne osta ei saa, siis need on kõik alatud valed. Saab küll. Tuleb lihtsalt õigeid asju osta. Need, mis õnnelikuks teevad.
Ja isegi siis kui ma juba olin sellele libedale tibinduse teele sattunud, oli üks bränd, mida ma teadlikult vältisin. Õigemini kaks. Guess ja Nike. Ma ütlen siiralt, need näisid mulle absoluutselt ülehinnatud ja mõttetute brändidena. Seda, millistel asjaoludel esimene Nike mu ellu saabus, ma ei mäleta. Seda, kuidas Guess, seda võib isegi siit blogist lugeda. Pool aastat pärast esimest, tuli ka teine. Põhimõtteliselt sama kott, aga heledam. Ja nüüd ma ütlen välja, et rohkem käekotte mul polegi. Viimased kaks ja pool aastat olen läbi saanud kahe käekotiga. Kokku maksin nende eest veidi üle kahesaja euro. Kui ma toon võrdluseks aastad enne seda "mõttetut brändi", siis ma ostsin igaks hooajaks, ehk neli korda aastas, uue käekoti, mis maksid keskmiselt 50 eurot. Mitte sellepärast, et mul oli vaheldust vaja, vaid kuna kott oli täiesti ribadeks kulunud.
Aga see kõik on absoluutselt ebaoluline. Sest see ei näita minu tähelepanelikkust ega selle puudumist. Kui ma oma teist käekotti ostma läksin, ma peaaegu loobusin sellest. Sest tal oli "kaunistuseks" roosa karvane tutt, mis mind jõhkralt häiris. Mõtlesin, et ma ei soovi olla mingi tähelepanuhoor, kes pilke püüab, noh, tutiga, eks ole. Aga otsustasin, et kuna 99% kotist mulle väga meeldib, siis selle tuti saan ju sealt soovi korral ära lõigata. Hiljem selgus, et tutt ei häiri mind üldse ja kuigi ta tähelepanu püüab, siis pole see nii ebameeldiv, kui ma eeldanud olin.
No ja mis siis juhtus. Laupäeval käisin poes ja märkasin, et mu poekoti sang oli kuidagi tuti külge lõksu jäänud. Pusisin tükk aega ja aru ei saanud, kuidas see nii oli juhtunud. Ja siis, kui ma seda nägin, siis ei näinud ma enam midagi muud. Selgub, et olles kasutanud käekotti igapäevaselt kaks aastat, käekotti, mille ma oleks äärepealt koleda tuti pärast jätnud ostmata, olen ma suutnud mitte märgata, et tutt kinnitub koti külge metallist klõpsuga.
Naersin auto juures enda üle tükk aega. Et kuidas ma nii pime saan olla. Kaks aastat! Jah, tähelepanelik mina! Meenus see, et kui ma Volli ostsin ja ka temaga tükk aega ringi sõitsin ning igasuguseid vidinaid ostsin, et ma saaksin Spotify muusikat autokõlaritest lasta ja siis ühel täiesti suvaliselt hetkel avastasin, et mul on autosse sisseehitatud AUX sisend. Lihtsalt põnev oleks teada, milliseid muid igapäevaseid esemeid ma kasutan, täielikus teadmatuses nende erisugustest funktsioonidest, mis võiksid mu elu lihtsustada või vähemalt rõõmustada.
Kommentaarid
Postita kommentaar