Me peame rääkima rindadest

Jah, loomulikult on see klikibait. Kuigi ebavajalik. Ma tean juba niigi, et te mu järgi igatsete kohutavalt ja uusi postitusi kannatamatult ootate. Jah, olen küll veidi ära tõusnud, aga te annate mulle andeks, sest ma olen väike ja nunnu, teate küll. 😉

Aga tegelikult soovisin ma rääkida rindadest ja sellest, et kas neid sobib demonstreerida naisel, kes on end rahva esindajaks upitanud. Kuigi, no jah, oleks siis seal midagi märkimisväärset, millest kirjutada, aga see polegi oluline. Vastupidiselt paljude arvamusele, olen mina ka pigem seda meelt, et see polnud kohane. Mind ei pane meelt muutma ka arvamused, et väljendagu oma naiselikkust endale meelepärasel moel. Või noh, tehku mis tahab mu poolest, lihtsalt arvestagu siis, et tema tõsiseltvõetavus kahaneb ka vastavalt. 

Ehk on see meelevaldne võrdlus, aga nägin hiljuti pealkirja Delfis, kus "Rannamaja" osalised halasid, et nad ei leia tööd, tööandjad ei soovi neid palgata, kuna nad on end ebasündsalt eksponeerinud. Aga mida need kullakesed siis eeldasid, kandideerides sellisesse saatesse? Et tuleb sulli ja feimi? Noh, feimi küll, aga kas just sellist, mis elus edasi viib. Või ehk viibki, sõltuvalt eesmärgist. Kuigi, arvestades, et nad oma karjääri osas just vaimustusest ei kilganud, siis neil läks projekt eesmärgist veidi mööda. 

Jah, ma tunnistan, on väike vahe küll sellega, mida tegi üle lahe resideeruv neiu, võrreldes meie "Rannamaja" sõbrannadega, aga ka positsioon ühiskonnas on neil pisut erinev. Kuid suhtumine ühiskonnas on suures plaanis sama. Loomulikult oleme siin vabameelsemad, kui mõnes teises maailmariigis ja meil ei tähenda rahvajuhi väike kõrvalhüpe tingimata valitsussauast loobumist, aga konservatiive on siiski küllalt palju ning need, kes soovivad teha poliitilist karjääri, peaksid sellega arvestama. 

Mõni päev tagasi kirjutas mulle üks maakler ja uuris, et kas me oleksime huvitatud oma üüripinda välja rentima klubile. Kus käivad keskealised, viisakad ja vaiksed inimesed koos. Nimelt svingerite klubile. See oli selline "never a dull day at the office" päev. Ja siis tuli maaklerile pikalt ja laialt selgitada, miks me sellist head ja vaikset klubi endale rentnikuks ei ihalda. Ta leppis küll põhjendustega, aga ma arvan, et ta lõpuni ei mõistnud. 

Ainus, mis ma soovin öelda - mõtle tagajärgedele. Kõike võib, aga kas kõigest on pikas perspektiivis kasu? Kas see viib sind selle elu suunas edasi, mida sa elada soovid? 

Seda kõike kirjutab inimene, kes omab avalikku blogi. Milles ta lahkab oma lapsepõlve traumasid, suhteid, depressiooni, kirjeldab lapsekasvatus raskuseid. Silmakirjalik? Tunnistan, olen kirjutanud asjadest, millest poleks pidanud. Mida olen hiljem kibedasti kahetsenud ja (uute) võõraste silmade eest kinni katnud. Ja samas, pole kahetsenud ka. Sest see ongi päris elu. Vahel lähebki s*tasti. Ja siis jälle natuke vähem s*tasti. Isiklikud teemad lähevadki korda. Nii autorile kui lugejaile. Sest nad kätkevad endast lootust, et lõpuks me võidame niikuinii. Või kui just ei võida, siis vähemalt teadmine, et ma pole ainuke hädapätakas universumis. Ja et õnn võib pöörduda. Isegi siis kui vahel on kohutavalt halb ja paha, siis võib ühel hetkel päris hea olla. 

See on alati olnud minu põhjendus siin blogis endal rinnahoidja seljast heitmiseks ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks. Et kuigi mul võib peenes pitspesus olla ideaalilähedane keha, siis tegelikult olen ma siiski keskealine, neljalapse ema ja gravitatsioon on minuga halastamatult ümber käinud. Raha mul ka pole, et ennast 22-aastase neiu tasemele tuunida ja kui lõpuni aus olla, siis ma pole kindel, et kui oleks, ma seda võimalust kasutaks. Ja lugeja vaatab seda minu alastust ning mõni mõtleb, et "iiuuu, kui rõve! Kata end kinni, kas sul mingit häbi pole!" ja samas on neid, kes mõtlevad, et "näe, polegi täiuslik, aga elu saab ka nii elatud ja üldsegi mitte kehvasti", ning tõenäoliselt on ka neid, kes mõtlevad: "appi, tahaks ise ka sellist keha!" 

Kui ma nüüd endalt küsin, et kas minu alastus blogis viib mind edasi elu suunas, mida ma elada soovin? Siis vastus on "jah". Ma olen saanud nii palju positiivset tagasisidet. Olen õppinud ennast analüüsima ning kõrvalt nägema. Vahel ma mõtlen küll, et mis siis kui ma peaksin hakkama uut töökohta otsima ja tööandja leiab mu kirjutised, siis kas ma kvalifitseeruks. Vastutus ju kirjutatu eest jääb, nii nagu vastutus fotode ja saadete eest.