Minu magus elu

Ma armastan rutiini. Olen alati seda armastanud. Ma süüdistan selles oma isa. Temaga polnud kunagi mingit rutiini. Oli ainult tohutu ebakindlus. Alaline. Kunagi ei teadnud, mis tujus ta koju tuleb või mis mõtetega hommikul ärkab. Aga lastele on oluline stabiilsus ja turvatunne.

Seetõttu ongi mu elu lõpmata igav. Iga päev on ära vahetamiseni sarnane eelmisega. Ja siis mul hakkab igav. Ja igavusest hakkan ma tegema rumalaid asju. Seetõttu ma vahel natuke surgin end tagant, et ma lollustega ei tegeleks. Nii öelda tulen oma mugavustsoonist välja. Vahetan trenne, sean endale eesmärke, millel pole muud eesmärki, kui see, et mul oleks veidikenegi mõttetegevust.

Nii jõudsin ma selleni, et otsustasin kaheks nädalaks suhkrust loobuda. Sest lihtsalt. Ei olnud mul kaaluga kana kitkuda ega muud põhjust. Polnud isegi seda, et ma kuidagi rohkem oleks käe kommikausi suunas sirutanud. Ma tahtsin ennast lihtsalt proovile panna (märkasid, Mae, ma ei esitanud endale väljakutset 😉).

Tunnistan kohe, et ma tegin seda asja natuke pooliku südamega. Ma ei olnud enda vastu kohutavalt range. Ei ajanud toitudes näpuga järge, et kas kuhugi on veidi suhkrut lisatud, näiteks siis kui ma aegajalt mõne valmissalati ostsin. Ka ei loobunud ma oma lemmikmagustoidust - kodujuust murakamoosiga. 

Esimesed kaks päeva möödusid nagu muuseas. Pidin endale vaid meelde tuletama, et ma ei söö praegu komme ja piparkooke. Kolmas ja neljas päev olid kõige raskemad. Siis ikka väga isutas millegi patuselt magusa järele. Viiendaks päevaks oli mul juba peast pühitud, et ma suhkrut ei söö. Mitte selles mõttes, et ma alla andsin ja peotäite kaupa suhkrut sisse ahmisin, vaid ma ei mõelnud magusale üldse. 

Mida ma siis tegin

Alustasin oma ülesandega 14.10.2020. Vist. Võisin alustada ka juba 13.10, aga esimesed fotod suhkruvabadest valikutest on mul telefonis 14.10., seega siis kindlasti alustasin. Asendasin kommid puuviljadega. Kui kohe õudne magusaisu oli, siis sõin kuivatatud puuvilju. Mul oli alguses üks sõber ka, kellega me üksteist motiveerisime, aga siis tema kadus ära ja ma jäin üksi. Koos on lihtsam, motivatsioon on kõrgem. 

Lisaks suhkrule loobusin ma ka valgest jahust. Ei söönud saiakesi, küpsiseid, pirukaid. Ei saanud isegi džinn toonikut võtta, sest noh, toonikus on ju teadupärast 40% suhkrut lisatud. Ja lööge või maha, aga ma põhimõtteliselt ei joo suhkruvabasid limpse. See keemia, mis neis on, on minu arusaamise järgi kordades mürgisem, kui natuke valget surma. 

Kuidas mul läks

Suhkrust loobumine kaalu ei langetanud. Ma pakun, et ma vist juba varem ei söönud seda nii suurtes kogustes, et see kuidagi reaalselt mu kehakoostist märkimisväärselt mõjutanud oleks. Kaalu number kõikus selle kahe nädala jooksul umbes pool kilo. Täiesti tühine number minu meelest, arvestades, et ma olen siin vahepeal suutnud kahe päevaga ka kolm kilo alla võtta. Ka rasvaprotsent ei langenud eriti.

Mis aga langes, oli tuju. Ma olen Snickersit süües palju rõõmsam inimene. Tüli küll ei norinud, aga ise tundsin, et mul on vähem energiat ja rõõmsameelsus oli ka kadunud.

Kokkuvõte

Tore oli, ennast proovile panna. Uhke olen küll, et hakkama sain. Aga seda, et ma tunneks, et mu organism on nüüd hullult puhas ja öko ning tervislik, seda pole. Praegu küll isusid pole, aga ma usun, et teatud asjad lülitan oma menüüsse tagasi, iseäranis talveperioodiks, Näiteks šokolaadi. Sest uuringute põhjal kogevad need, kes regulaarselt šokolaadi söövad lausa 70% vähem depressiooni sümptomeid (link).