"Minu Prantsusmaa"

"Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein"

Eia Uus

Kirjastus Petrone Print, 2013

326 lk

Jätkan Eia lainel. Prantslased on minu meelest alati kuidagi veidrad olnud. Jah, tahaks küll Prantsusmaal, iseäranis Pariisis, ära käia, aga nende mõttemaailm on minu jaoks äärmiselt võõras ja ma pean mainima, et suures plaanis ka ebameeldiv. Tunduvad jäigad ja upsakad. Võibolla see on mingi stereotüüp, mida olen filmidest näinud ja see pole päriselt nii, ei tea. Seetõttu ongi soov ise Prantsusmaal ära käia, et siis kas kinnitada või ümber lükata oma eelarvamused. 

Mis mulle Eia raamatust prantslaste kohta meeldis, oli see, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. Et lapsed on kohe täisväärtuslikud pereliikmed, nendega arvestatakse, neid hoitakse sündmustega kursis, neid ei alavääristata. Võimalik, et sealt see nende kõrge enesehinnang ning kohatine ülbus tulebki, nad ei pea oma lapsepõlve traumadega tegelema, nagu meie siin, kellele on pähe raiutud, et laps räägib siis, kui kana pissib. Isiklikult mina pole ka oma lastega kunagi titekeeles rääkinud. Ka olen püüdnud neid peret puudutavatesse otsustesse kaasata. Ehk liigagi palju, arvestades, et nad nüüd arvavad, et võivad mulle dikteerida, kellega ma romantilisi suhteid tohin luua... 

Kui sündis kolmas laps, siis ma ei mänginud enam seda mängu, et titele teen eraldi mingit maitsetut löga (loe: köögiviljapüree). Muide, olete proovinud kunagi, mis maitsega need püreed on, mida poodides beebidele müüakse? Rõve! Ma olen kuulnud, et mõned peavad dieete nii, et söövadki ainult neid beebitoite. Selles mõttes, et ma saan aru küll, miks siis kaal langeb, neid ei kannata ju süüa! Igatahes, ma vahel ka ostsin neid ja viskasin minema, sest minu lapsed seda jälkust ei söönud. Ja kolmandaga hakkasin talle kohe sama toitu andma, mida ülejäänud peregi sõi. Nii kui hambad suus olid hakkas ta vürtsikaid tortiljasid ja chili con carnet matsutama. Siiani elus. Ja neljas ka. Mõlemad hea isuga, kuigi kehaehituselt jääb mulje, nagu nad alles möödunud nädalal said Auschwitzist linnaloa. Usutavasti mu lugejate hulgas väga noori emasid ei ole, seega ei tohiks palju vihakommentaare nüüd tulla selle ülestunnistuse peale. Aga jah, nii oli ja kui mind peaks veel õnnistatama beebidega, siis toimin tulevikus ka sarnaselt. Loomulikult ei hakka mett ja maasikaid neile kurku toppima, aga suures plaanis ei kohanda ma nende menüüd, kui selleks just mingit karjuvat vajadust pole, mõni allergia näiteks, või talumatus. 

Huvitava oli ka see, et kuna lugesin "Aasta Pariisis" vahetult enne "Minu Prantsusmaad", siis nägin väga palju seda kust Eia oma ilukirjanduse heaks inspiratsiooni oli ammutanud. Ja taas, päris elu on põnevam. Mul oli sarnaselt Eiale kohutavalt kahju, et ta seda veini nii palju jõi ja palju lugusid ära unustas, aga annan talle andeks. Ise oleks ilmselt sama reha otsa koperdanud. 

Mind häiris see, et raamatusse oli pressitud liiga palju infot. Ma arvan, et viimased 60 lehekülge lugesin juba diagonaalis, sest minule isiklikult tema chateau'de, muuseumide ja pühakodade kirjeldused midagi ei andnud, seda tuleb ikka ise kogeda. Jäi mulje, et ta on Prantsusmaal elamise ajal päevikut pidanud ja raamatusse oligi oma päevikust materjali ümber kirjutanud. Ja ma otseselt ei ütle, et see oli halb, lihtsalt selle oleks võinud siis mitmesse raamatusse jagada. Peatuda ehk mõnel teemal pikemalt, kui need üldse vajasid kirjaniku meelest jagamist. Aga see on minu isiklik subjektiivne arvamus. 

Suures plaanis mulle meeldis. Meeldisid tema kirjeldused toidust, laste kasvatusest, bürokraatiast, meestest. Ütleme nii, et pärast raamatu lugemist tekkis mul suurem soov Prantsusmaad külastada. Ma arvan, et kui minu-raamat tekitab selle emotsiooni, siis on ta oma eesmärgi täitnud.