Igal blogijal on mingi teema, mida ta alatasa tõstatab. See on nagu kärn armil. Võiks ju rahule jätta, aga ei saa, küüned justkui ise liiguvad selle sisse. Trauma. Kompleksid. Mõtled küll, et kirjutad enda seest välja ja rahu majas, aga veidi aja pärast on see jälle tagasi. Mõni haav on lihtsalt nii sügaval, et sellest päriselt terveks vist ei saagi.
Seega, andke mulle juba eos andeks, aga ma hakkan nüüd jälle lugejailt häbitult ja täiesti ühemõtteliselt komplimente lunima. Provokatsioonile on julgustatud alluda, aga andestatav, kui seda ei tehta.
Kätt südamele pannes, ma ei arva, et ma olen ilus. Pigem keskmine. Tavaline. Jah, on paremaid päevi, kus ma jumestusega manipuleerides olen ehk saavutanud midagi, mida kannataks ka kenaks kutsuda. Ilus olemine pole olnud ka otseselt eesmärk, mille poole püüelda. Pigem on tähtis olnud olla puhas, stiilne, silmatorkamatu ja meeldiv. Asjad, mis on minu meelest absoluutselt igale inimesele jõukohased. Lapsena ei nimetanud mind keegi minu mäletamist mööda ilusaks. Inetuks ka ilmselt mitte. Välimusele ei pööratud lihtsalt tähelepanu. Üht momenti mäletan küll, kui ema mainis, et tädi mees oli minu kohta öelnud, et suureks kasvades sirgub minust ilus naine. Aga see lause oli öeldud nagu muuseas, erilist väärtust sellele panemata, umbes, et "kas kuulsid, et Maali mullikad on tänavu kevadel eriliselt prisked ja krapsakad". Igatahes, sirgusin teadmisega, et ma pole ilus tüdruk. Ja see oli okei. Kahju oli muidugi, aga mis sa ikka parata saad.
Põhikooli viimastes klassides sain ma aru, et otseselt inetu pole ja mõne meelest lausa kena. Mõned korrad kuulsin enda kohta koguni sõna "ilus". Ilmselt ma itsitasin vaimustusest seda kuuldes. Eks ma olen terve elu parajalt pinnapealne olnud. Noore täiskasvanuna kuulsin ma seda juba väga palju. Nii palju, et ma seda enam tõsiselt ei võtnud. See oli umbes nagu "Jaa-jaa, mida iganes, räägiks nüüd tõsistest asjadest vahelduseks, Maali mullikast näiteks." Sest mida vanemaks ma sain, seda rohkem ma tajusin, et sellel minu väidetaval ilul, mingit reaalset kasu mu jaoks pole. Jah, ma sain ebameeldiva käitumise kergemini andeks, kui mõni teine, tagasihoidlikuma välimusega sookaaslane. Aga samavõrra oli see välimus mulle ka tüliks. Inimesed kipuvad arvama, et sa pole kuigi helge peaga. Ka arvatakse, et sa oled palju altim moraalituseks. Paljud eeldavad, et sa oled ärahellitatud, privilegeeritud ja vastiku iseloomuga. Ja kuigi ma ei taha soolisest ebavõrdusest väga kirjutada, siis siin tuleb küll mainida, et kui mees on keskmisest sümpaatsema välimusega, siis tema kohta ei eeldata kõike ülalmainitut. Pigem vastupidi, atraktiivne välimus justkui soodustab mehel ka teiste positiivsete isikuomaduste olemasolu.
Seega, ma ei väärtusta seda. Tore, et on, aga mu elu ei jää ju seisma, kui poleks.
Mida ma sel aastal märkasin, siis sagedamini öeldakse mulle nüüd, et ma olen "kena", mitte enam "ilus". Ma kahtlustan, et siin võib asi olla vanuses. Et teatud eas pole enam kohane naisele öelda, et ta on ilus. Umbes nagu teatud eas naine ei peaks lühikesi seelikuid kandma, sest tal on inetud vanamuti põlved. Ma juba tean ka, mis on järgmine tase. Siis hakatakse ütlema, et "sa näed oma vanuse kohta hea välja".
 |
| Demonstreerin oma inetuid vanamuti põlvi lühikeses seelikus |
Ühesõnaga sellised mõtted.
Ja siis ma rääkisin oma sõbrannaga, kes küsis, et miks ma Zoomis ei soovi oma nägu näidata ja kaamera kinni panen. Et tema saaks aru, kui mõni teine seda teeks, aga miks mina. Et mis mu näol siis viga on? Umbes, et inimese kompleksid oma välimuse osas on õigustatud ainult siis, kui kõik teised seda aktsepteerivad ja selle poolt hääletavad. Ma ei osanud ka talle seletada nii, et ta aru oleks saanud.
Miks ma siis igal võimalusel endast lasen pilte klõpsida? Noh, kunagi, kui ma suureks kasvan, siis on ju hea vaadata ja mõelda, et näed kui ilus ma ikkagi olin sel ajal, kui ma ise arvasin, et ma kole olen.
Kommentaarid
Postita kommentaar