"Vereimejas"

"Упыръ"

Aleksei Tolstoi

Tõlge eesti keelde Ilona Martson ja Loomingu Raamatukogu, 2020

Toimetanud Katrin Kern

Saatesõna Jelena Skulskaja

Loomingu Raamatukogu, 2020 

70 lk

Tuleb tunnistada, et ma pole kunagi "Loomingu Raamatukogu" raamatuid lugenud. Või vähemalt mitte teadlikult. Nad on mulle alati näinud, noh, sellised jube olulised ja kultuursed. See on umbes nii, nagu keegi selgitas, et mis vahe on esimesel, teisel ja kolmandal Eestil - esimene Eesti on kuulnud, et on selline saade nagu "Rannamaja", teine Eesti vaatab seda saadet ja kolmas osaleb selles. Kui see asi nüüd ümber pöörata, siis kolmas Eesti on kuulnud, et on olemas "Loomingu Raamatukogu", teine loeb seda ja esimene kirjutab sinna. Nagu näete, ma pole seda asja päris läbi mõelnud, andke mulle aega oma teooriat lihvida, eks. 

"Loominguga" olen nii palju kokku puutunud, et kunagi, eelmises elus, oli mul üks mees ja temal oli parim sõber, kes tegelikult polnudki sõber, aga keda hoiti enda lähedal, sest oldi tema abikaasasse armunud. See sõber oli suhteliselt ebameeldiv tüüp. Tema ebameeldivus seisnes peaasjalikult selles, et ta oli endast ebaotstarbekohaselt heal arvamusel. Asja tegi hullemaks see, et ta oli endast heal arvamusel teiste inimeste arvel, pisendades neid, et ise suurema ning ägedam välja paista. See tüüp kirjutas lugusid. Millest ta kirjutas, seda ma ei tea, ma ei lugenud neid. Aga mu mees luges ja kritiseeris neid. Selja taga, mõistagi, sest sõber ju ikkagi, teate küll kuidas selle sõprusega asjad käivad ilmas. Too mees saatis neid oma kirjutatud lugusid ja "Loomingusse" avaldamiseks ja sai sealt, tema enda arvates, ebaõiglast kriitikat ja lood saadeti kõik tagasi. Ma nüüd ei tea kuivõrd see mõjutas minu kaasa indu oma kirjutisi "Loomingus" trükitul kujul näha, aga see sai talle igatahes järgnevateks aastateks kinnisideeks. Muudkui vorpis aga luuletusi ja vihastas surmani, kui need kõik lugupidavalt tagasi saadeti. Samal ajal trükiti rõõmsalt Kenderi mingeid fekaaliluuletusi. Igatahes, sellest ajast on mul "Loomingu Raamatukogu" vastu teatud tõrge. Mingi ülim kultuuri liik, millest mina, kolmanda Eestina, mõhkugi aru ei saa. 

Aga teised ju loevad. Ja mina loen teisi. Tilda näituseks loeb väga hea isuga "Loomingut" ja mina olen jälle Tildast ebaterves vaimustuses. Ja kui ma siiani mõtlesin, et "Looming" on mingitele kuivikutele ja mina sellest kultuurist nagunii midagi aru ei saa, siis Tilda arvustused on pannud mind oma seisukohta ümber analüüsima. Nii siis juhtuski, et kui ma viimati raamatukokku sattusin, siis olid seal "Loomingu Raamatukogu" teosed. Ja ma võtsin mõned, sest Tilda. Ja noh, nüüd ma ei teagi enam. Mitte, et ma oleksin väga palju lugeda jõudnud, aga see mida olen, see on avanud mulle mingi teise dimensiooni. Mis oli alati olemas, aga mille ust ma ei julenud avada, et mitte olla sunnitud tõtt tunnistama oma põhjatu ignorantsusega. Nüüd aga, ma ei julge ära sõnuda, näib et ma polegi nii loll, kui ma siiani arvanud olin. Või siis on Looming viimaste aastate jooksul oma tasemel langeda lasknud, nii et isegi minusugused harimatud matsid suudavad lugeda, ja mitte ainult, vaid koguni mõista ning vaimustuda. 

Ehk on siinkohal paslik veidi ka raamatust endast kirjutada. Kuigi, see oli vist rohkem novell, kui raamat. Lühijutuke. Ja üldiselt sellised teemad mind ei kõneta ning pärast Bulgakovit sain ma trauma ka. Teate, ma pean seda Bulgakovi teemat natuke lahti seletama. Nimelt, mul on selline komme, et ma hakkan raamatu kohta arvustust kirjutama juba siis, kui see mul alles pooleli lugemisel on. Miks? Kuna kord kirjutas üks Kauri-nimeline blogija, et on ääretult ebaõiglane anda raamatule hinnang vaid lõpu järgi. Et kui sulle reaalselt 80% raamatust väga meeldis, aga lõpp vajus ära ja sa mäletad ainult lõppu ning annad raamatule selle eest ebaõiglased 2 punkti, siis see pole ju tegelikult aus. Et peaks arvestama ka seda osa mis sulle väga meeldis. Noh, et kui pool raamatut oli väga hea, ehk 5 ja siis lõpp oli üsna hale, ütleme 2, siis tegelikult peaks punktid kujunema (5+2):2=3,5. Ja minu meelest oli see põhjendus väga siiras ning loogiline. Sellest ajast olengi hakanud poole teose pealt märkmeid tegema, sest ma olen ju aeglane lugeja ja mul on pea sulgi täis, kui ma üles ei kirjuta, siis ma ei mäleta pärast mõhkugi. Tulles tagasi "Meistri ja Margarita" juurde. Ma ei saanud sellest raamatust mõhkugi aru. Kuni ma lugesin läbi raamatu järelsõna ja paar päeva loetut seedisin. Siis langesid kõik osad paika ja raamat tundus täiesti loogiline ning suhteliselt fantastiline. Aga mina olin ju juba jõudnud blogisse sisuliselt negatiivse arvutuse selle kohta kirjutada. Ja nüüd ei julge ma selliseid kirjutisi, mille osas ma päris täpselt aru ei saa, et mida autor silmas pidas ja öelda tahtis, ülepea arvustada. Sest äkki ma paari päeva pärast saan aru ja siis on juba hilja. Niisiis, ma ei arvusta midagi. Hästi kirjutatud, mulle meeldis. Ja veel iseäranis meeldis mulle Ilona Martsoni tõlge. Need sõnad... jalust võttis nõrgaks. Jumal tänatud, ma ütlen, et ma voodis olles lugesin, muidu oleks ikka keeruliseks läinud. Ma olen sunnitud vabandama tundlikuma lugeja ees, aga see tõlge oli, teate, nagu teid oleks põhjalikult... ei ma ei suuda ikkagi... hea küll, ühesõnaga see on nii, et kui teiega on pikalt ja kaunilt armurõõme jagatud ning Nirvaanasse toimetatud, et teie keha ning hing on surnud ja üles äratatud, jalad värisevad all ja kogu keha on ühekorraga helge ja kerge, õhuline ja kaaluta. Vot selline tõlge oli. 

Ja see vene hing, mingid asjad siiski siin on, mis tõmbavad, kuigi ma elu eest eestlane olla tahan...