Meil on üks klient. Umbes sajast. Kes on väga, kuidas nüüd delikaatselt öelda, noh, kohusetundlik. Ei, pole kohalik. Ühest teisest kohast on pärit. Kui ta kolm aastat tagasi meie juurde tuli, hakkasid tema poolt tulema kaebused. Kõigepealt avaldas ta nördimust, et me ei võtnud teda käe kõrvale ja ei tutvustanud ülejäänud 99nele üürnikule, kes samuti meie hoonetes üüripinnal resideeruvad. Aastate jooksul olen veel mitu sarnast kaebust saanud, kus räägitakse pikalt ja laialt sellest, kuidas kaasrentnikud ei naerata piisavalt avalalt ega tereta küllalt valjult.
Ühel hetkel avastasin, et klient on omavoliliselt, meiega eelnevalt konsulteerimata, paigaldanud hoone välisukse juurde uksekella. Võrdluseks toon, et meil on nelja hoone peale kokku kolm uksekella, rentnikel, kelle juures käib sageli kliente - juuksurisalong, hostel ja reklaamiagentuur. Ülejäänud kontoriinimesed on suutnud ilma uksekellata kuidagi hakkama saada. Aga neil oli vaja. Uksekella saaga kestis kolm kuud. Palusin tal see eemaldada, millest ta keeldus, põhjendades, et tal on "hädasti vaja" ja tuues näiteks, et "teistel ju ka on". Kuna ta seda ei teinud, võtsin kella ise ära. Mispeale ma sain uue kaebuse, et "tekitasin materiaalset kahju". Järgnevad kaks ja pool aastat on nad siiski suutnud oma asju ilma uksekellata suurepäraselt ajada, kuigi see oli hädavajalik.
Lisandusid kaebused hoones suitsetamise kohta. Ei, keegi ei suitseta meil hoones. Suitsuandurid üürgaks muidu non stop. Aga kuna suitsetatakse hoone sissepääsu kõrval, siis uksest sisse tulles, kandub suitsuhais mööda koridori ka nende renditava ruumini, mille ust nad alaliselt avatuna hoiavad. Loomulikult oleme me rääkinud korduvalt ka üürnikega, kes ukse kõrval suitsetavad, et ehk nad teeksid seda mõnes teises kohas ja ei hoiaks samal ajal hoone välisust lahti. Ja nii palju kui ma ise olen näinud, siis on klient seda ka teinud. Aga meie kullakallis Britt-Marie*, kes muuseas on meesterahvas, igaks juhuks täpsustan, on jätkuvalt pahane. Miks ta oma kabinetiust ei võiks kinni hoida, sest ruumil on ka aknad, mida saab avada, kui umbseks läheb, seda on mul keeruline selgitada. Aga ju siis on põhjus.
Paar kuud tagasi, siis kui välisreklaamidel oli rohkem rõhku pandud koduste suitsuandurite regulaarseks kontrolliks, otsustas Britt-Marie kontrollida ja patareid vahetada tema büroo laes asetseval automaatsel tulekahjusignalisatsiooni anduril. Mõistagi vallandas selle asjapulga näppimine häire. Ülemus oli õnneks läheduses, vaigistas häire ja pani anduri kokku tagasi. Muuhulgas noomis ta ka klienti.
Neljapäeval käis meil Päästeamet külas. Kontrollimas, kas meie ATS ikka töötab nii nagu peab. Neiud vihjamisi möönsid, et olla tulnud kaebus, et hoones suitsetatakse ja sellest asjaolus johtuvalt meie ATS tsoonid on kas osaliselt väljalülitatud või pole neid üleüldse olemaski. Arvake mitu korda ma pidin pakkuma, kes sellise mureliku kaebuse taga küll olla võiks. Tütarlapsed vaatasid kõik puldid ja tsoonid ja plaanid ja kontrollpäevikud üle ning kiitsid, et väga heas korras kõik ning paremgi kui vaja. "Esialgse vaatluse põhjal," toonitas ta muiates. Teadagi, kui vaja, siis viga ikka leitakse. Ju siis seekorda väga vaja polnud.
Eks meil on muidugi paar teist sellist Brit-Maried veel, kes aegajalt mõnest kärbsest elevandi suudavad välja puhuda. Ja vahel on päris kasulik ka, saabki teenust heal tasemel hoida. Ja ma mõtlen veel seda, et pole siin mul vinguda midagi, neil endil ilmselt on kordades raskem elada.
*Britt-Marie on Fredrick Backmani loodud ilukirjanduslik karakter, kes on tuntud selle poolest, et ajab taga seda, et kõik inimesed järgiksid reegleid. Kirjutamata ja kirja panduid.
Kommentaarid
Postita kommentaar