"The Subtle Art of Not Giving a F*ck"
Mark Manson
Tõlkinud Kaur Sinissaar
Toimetanud Angela Aasamets
Kirjastus Kunst, 2017
224 lk
Kolm aastat tagasi, ühel kevadel, tellisime aknapesu töö juurde. Me iga kevad tellime. Tulid noored kutid ja tegid siuh-säuh kõik ära. Siuh-säuh selles mõttes, et kiiresti, mitte siuh-säuh üle jala. Väga kenasti pesid. Ilusad puhtad klaasid jäid. Umbes veerand tunniks. Sest kajakad. Aga noh, what can you do. Sisepesu toimus nii, et mina käisin poistega kaasas. Sest paljudes ruumides polnud kliente sees ja meie jaoks võõras ettevõte, keda me ei usaldanud veel sellevõrra, et neile võti loovutada. Ja siis me jutustasime ühe selle poisiga. Raamatutest. Ta ütles nii ilusa mõtte tookord, see on mul siiani meeles. Nimelt me arutasime seda, et kust raamatut lugeda. Mina vanakooli inime teadupärast jumaldan ju paberkandjaid, saab käes hoida, tunda kuidas tarkus sõrmede kaudu mu veenidesse imbub, või midagi sellist. Tema eelistas e-lugerit. Ja siis ta ütleski seda, et talle ka meeldib raamatuid käes hoida, idee poolest, aga talle meeldib raamatuid lugeda rohkem, kui neid vaid käes hellitada. Nagu, mõistate, aknapesija! Pärast seda oleks ta võinud mulle vist ka sädelusega üle puistatud kassikakat müüa ja ma oleks selle rõõmsalt endale soetanud. Õnneks ta nii julm ei olnud, ta soovitas mulle hoopis raamatut.
Ja nüüd ma siis jõudsin selle lugemiseni lõpuks. Pange korraks tähele, kuidas täiesti suvaline ja kontekstiväline kontakt võib jätta inimese sisse jälje, mida ta mäletab aastaid hiljem. Juba see üksi peaks panema analüüsima seda, kui palju meie käitumine ja sõnad teisi inimesi mõjutavad.
Sõnaga - eneseabi. Oma moodi. Selline tagurpidi loogikaga. Umbes, et "sa saad kõik, millest loobud" või "söö seda mida tahad, palju tahad ja kaota kaalu dieet". Kas see töötab? Kas mu elu on nüüd parem ja eesmärgikindlam, kui enne lugemist, või mõtlen ma, et oleks hoopis pidanud selle sädeleva kassikaka endale muretsema? Noh, ma sain naerda. Ja juba see üksi on piisavalt hea põhjus, miks mingit raamatut lugeda. Minu meelest. Kuna raamatu idee näib seisvat selles, et püüda lahti saada negatiivsest stressist, siis vähemalt minu puhul see küll toimis. Kuigi ilmselt selleks, et see efekt püsiks, siis tuleks seda raamatut aeg ajalt uuesti sirvida.
Ühe lausega kokku võttes: pane oma elus prioriteedid paika ja kõik muu laheneb iseenesest.
"Iga katse negatiivsest pääseda, seda vältida, vaigistada või alla suruda annab vaid tagasilöögi. Kannatuste vältimine ongi viis kannatada. Raskuste vältimine ongi raskus. Ebaõnnestumise eitamine ongi ebaõnnestumine. Häbiväärse varjamine ongi häbi tundmise vorm."
"Sellepärast ongi niivõrd tähtis, et oleks suva. Sellepärast suva päästabki maailma. Ning päästab nimelt läbi leppimise tõsiasjaga, et maailm on täiega perses ja sellest ei ole tegelikult mitte midagi, sest nii on see alati olnud ja nii jääb see ka edaspidi."
"Aga kui korraks kinni pidada ja tõesti järele mõelda, siis harilikud elunõuanded - kogu see positiivne ja õnnest pakatav eneseabi värk, mida me ilmast ilma kuuleme - pühendab kogu tähelepanu tegelikult nendele asjadele, mis sinu elus puudu on. See keskendub laseri täpsusega sellele, mida sa juba ise pead enda juures puuduseks ja nurjumiseks, ning siis võimendab seda sinu jaoks. Sa õpid kõige paremaid viise raha teenimiseks, sellepärast et sul on tunne, et sul ei ole veel piisavalt raha. Sa seisad peegli ees ja korrutad endale sisendades, et sa oled ilus, sellepärast et sul on tunne, et sa miskipärast veel ei ole piisavalt ilus. Sa loed nõuandeid kohtingute ja suhete kohta, sellepärast et sul on juba tunne, et sind ei olegi võimalik armastada."
Kommentaarid
Postita kommentaar