Raamatumõtted

Lugesin vahepeal paar raamatut läbi. Erilist emotsiooni need ei tekitanud, aga märgi jätan maha. 

"Verihurmade aed"

Piret Raud

Toimetanud Jane Lepasaar

Kirjastus Tänapäev, 2019

205 lk

Raamatu lugesin läbi ühe jutiga. Kolm peategelast, igal oma saatus, rõõmud, eesmärgid ja valu. Hetkeks nende teed ristuvad, korraks tekib justkui side, aga teist inimest mõista, sellega on keeruline. Me ju hindame teisi läbi oma iseka kogemuseprisma. Me arvame, et kui mõni inimene on elus teinud valikuid, siis me mõistame nende valikute tagamaid ja suudame tuua ka leevenduse nende ängile. Me eeldame liiga palju ja kuulame liiga vähe. Küsimusi esitame ka nii, et loodame neile saada vastuseid, mis kinnitaksid meie juba kujunenud arvamust. 

Ma ei saanud sellest raamatust mingit emotsiooni. Ta polnud halb, aga ta ei liigutanud minus midagi. Oli ja polnud. 

"Mees 4. Kõik on võimalik"

Illimar Pilt

Kirjastus Jes Kirjastus, 2019

232 lk

Algus oli paljutõotav. Kirjutada Illimar kindlasti oskab, paremini kui mõni teine "Mees" raamatu autor. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi. Kuigi nüüd vist ei tohi seda valju häälega välja öelda, solvutakse, ja edasine kirjanduslik karjäär on juba eos killitud. 

Kahjuks muutus raamatu viimane kolmandik absurdseks. Autor kirjutas pikalt ja laialt isadusest ja et kuidas ilma isakogemuseta ei saa ükski mees end täieõiguslikuks meheks pidada. Kui ta oleks seda korra või paar maininud, siis ehk oleks see mõjunud usutavalt, aga selle pidev korrutamine muutis usutavuse kaheldavaks. 

Lisaks ka see, mis mind ka Jesperi raamatute juures pisut häiris, et naine peab ikka ürgnaine olema. Ja peab mehe ümber oma sõrme mässima ja poisikesest mehe tegema. Või siis see, et täiesti enesestmõistetavaid asju raiutakse, nagu oleks just jubeda elusaladuse avastanud. Kas tõesti vääris see teos puude mahavõtmist? 

Võibolla võtan ma seda asja natuke liiga tõsiselt. Ehk ongi tegemist eneseiroonilise ja humoorika lugemisega.