Inimõigustest

Ma pean rääkima liiklusest. Sest see on mul juba jupp aega hinge peal olnud ja parem on end tühjaks rääkida, kui liikluses räusata. Mida ma muidu, tänan küsimast, teen viimasel ajal haruldaselt harva. Nimelt, see üks Härra, kes mul siin oli, see andis mulle nii hea playlisti Spotifys, mis maandab kõik mu pinged ja ma olen vana rahu ise. Või midagi sinna kanti. 

Aga... Tegelikult on nii, et juhtimisõiguse omamine ei ole inimõigus ja osad inimesed võiksid liiklust mitte risustada. Muidugi on mõnus vaikselt kulgeda ja nautida isikliku sõiduvahendi eeliseid. Kuid liikluses toimetamine eeldab teatud hulgal nahaalsust. Peab olema kiire taip ja julgust kiirelt ka tegutseda. Eriti tipptunni ajal. 

Keegi blogijatest kirjutas hiljuti, et teda häirivad need, kes liikluses ülbitsevad ja nõeluvad ning bussirada kasutavad, et vahele end pressida. Noh, mind jälle häirivad need, kes seda ei tee. Hommikuti poisse kooli viies - jah, ma olen nüüd see ema, kes viib oma lapsi kooli, poleks kunagi isegi osanud kahtlustada sellist kalduvust - on kooli poolt puiesteele keerates just selline korraldus, et kolm rada, esimene bussirada. Ja siis ma aegajalt porisen seal, kui mõnel ei ole natukenegi selgroogu, et korraks seda bussirada kasutada, et siis ennast vahele pressida. Näiteks on mu naabrinaine selline selgrootu argpüks. Avastasin, et tema laps käib minu poistega samas koolis ja siis me vahel trehvame seal. See on see naabrinaine, kellele teised naabrid üks kord politsei välja kutsusid, sest ta öösel oma laste peale purjus peaga karjus. Võiks ju arvata, et selline inimene on veidi ettevõtlikum, aga ei, selgub, et argpüksid ongi need, kes nõrgemate peale võivad räusata, kui on veidi julgust pudelist kogunud, aga seda, mille jaoks suunatuli ja gaasipedaal on mõeldud, seda nad ei ole välja mõelnud. Ja ei, see pole see koht, kus ma olen #aastaema, sest ma ei karju kunagi oma võsukeste peale ja olen sellepärast ülim rass. Mina karjun oma laste peale autos, siis kui naabrid ei kuule ja ei saa mulle politseid kutsuda. Loogiline ju. 

Aga tulles tagasi liikluskorralduse juurde. Kas tõesti on vaja oodata hommikul kaheksa paiku tiheda liiklusega teel, et sul tekib piisavalt suur vahe, kus sa saad võtta mitte esimese (ma ei räägi bussirajast) vaid lausa teine, kõige vasakpoolsem rada? Nagu? Andke mulle andeks, aga liiklus toimibki nii, et sa võtad raja ja siis vahetad neid vastavalt sellele, kuhu sa liigud. Ja vahel see nõuab kiiret reageerimist, et end sujuvalt vahele sutsata ja vahel peab olema natuke mölakas. No mis on kõige hullem asi mis saab juhtuda? Keegi saab kurjaks. Ehk annab koguni signaali. No ja siis? Sa elad selle üle. Ja nemad elavad ka selle üle. 

Nüüd ehk jääb lugejaile mulje, et ma muudki surun end igale poole vahele, et ikka mõnikümmend sekundit varem töö juurde kohvi jooma jõuaks. Okei, jah, ma teen seda küll. Aga... et kõik ikka ausalt üles tunnistada, ma lasen väga palju samasuguseid nahaalseid ja vähem ülbeid juhte vahele ka. Kui vähegi võimalik, siis ma lasen ka väikestelt tänavatelt tulijaid vahele. Mõni on eriline juhmakas, no ausalt. Ma seal seisan, vilgutan tuledega, vehin kätega, aga see ei saa ikka aru, et ma püüan talle heategu teha. Siis mõtlengi, et no tegelt? Kust sa oma load said? Ootad, et ma tuleks autost välja ja ise sinu asemel rooli istuks või? Milliseid märguandeid ma veel pean edastama?

Ja et asja veelgi siluda ning oma karmavõlga vähendada, olen täheldanud, et sellised väiksed märkamised liikluses ja nö heateod, toovad kaasa laine samasuguseid. Kui mina olen kellegi vahele lasknud, siis minust järgmine juht laseb ka suure tõenäosusega kellegi vahele. Ka need, keda on vahele lastud muutuvad hoobilt teiste liiklejate vastu sõbralikumaks. Ja kui mõni veel tänumärgiks tuledega märku annab, siis see võib hommiku kohe eriliselt meeldivaks teha. 

Et siis, kui te tunnete, et minu jutt teil ihu imelikuks ajas ja teil tekkis vastupandamatu soov mulle signaali anda, sest selline ülbe olen ja bussirajal manöövreid teen, siis ilmselt olen mina see, kes hommikuti kirub, kui te ootate ja jäätegi ootama ideaalseid tingimusi selleks, et mingit liigutust teha. Loomulikult on hirmus ennast vahele pressida. Ja võib tunduda ebaviisakas. Aga ausalt, keegi ei pahanda tegelikult. Või mõni üksik. Ja isegi neid saab enamasti ohutulede vilgutamisega lepitada. 

Aa, üks asi veel. Ma tunnen, et mind valdab vastupandamatu soov signaali anda neile, kes oma autosid ei pese. Ootavad vihma või midagi. Kas selliste vastu ei saa mingit liiklusseadust vastu võtta?