"Minu Pariis. Oh là là!"

"Minu Pariis. Oh là là!"

Triin Lellep

Toimetaja Mae Lender

Kirjastus Petrone Print, 2020 

221 + pildialbum

Karikatuurid Bruno Nahan

Kui ma peaksin selle lugemisaasta, eriti viimased kuus kuud, ühe nimetaja alla koondama, siis selleks on Prantsusmaa. Ma olen nüüd prantslaste eluoluga väga kursis, võiks uuel poolaastal mõne teise rahvuse ette võtta, itaallased näiteks või poolakad. 

Mis siis öelda - ilusate inimeste ilus elu. Tsiteerin Katrin Pautsi - leiad seda, mida otsid. Triin otsis ilu, romantikat, kauneid vaateid, heatahtlikke pariislasi ja meelierutavaid maitseelamusi. Ja leidis ka seda. Tohutult värskendav lugemine. Positiivne, elujaatav. Jah, ta polnud pime sellele, mis toimus tema ümber. Kuigi ta end korduvalt naiivseks nimetab, või isegi ei nimeta, aga see sõna jookseb tekstist mitu korda läbi, siis näeb ta reaalsust suurepäraselt. See Pariis, mida me kõik oleme mingil hetkel oma elus endale ette kujutanud - romantilist, puhast, sooja, kutsuvat, sõbralikku, glamuurset - see on Hollywoodi meistrite loodud pettekujutlus. Aga Triin ei lase sellel end masendada, vaid ta keskendub teadlikult ilule. Igal lehel on tunda, kui väga Triin Pariisi armastab, vaatamata sellele inetusele, mis teda aegajalt "Oh là là!" paneb hüüatama. 

Lellepi raamat on väga praktiline. Ideaalne reisijuht. Kasulikud näpunäited, kuidas metroos liikuda, et su telefoni ära ei pätsataks (päriselt on telefonid nii varastamisväärt kraam või?), milliseid söögikohti vältida, kui soovid kogeda tõeliselt head prantsuse gurmeed, kuidas käituda kohvikutes, kui soovid, et teenindaja sinuga meeldiv ja kena oleks. Aus, otsekohene, aga siiski meeldivalt helge ja kerge lugemine. Kuna ta nii kerge on, siis ehk jääb veidi pinnapealne mulje, samas, mind see ei häirinud. Kui tekib soov rohkem välja selgitada ja uurida, siis saab seda iga lugeja vastavalt oma eelistusele ise teha. Kui nüüd korraks võrrelda... libe tee, libe tee... siis näiteks Eia Uusi "Minu Prantsusmaa" oli põhjalikum ja pika peale hakkas see veidi vastu. Tundus, et Eia väsis. Lellep ei väsinud, või kui, siis ei kajastunud see kuidagi tema tekstidest. 

Triinu kirjeldatud Prantsusmaa pealinn võtab kenasti kokku kõik eelnevad loetud teosed, tehes seda kerguse, helguse ja huumoriga. Mõnusalt positiivne lugemiselamus, hoogne, tempokas, kerge. Autor vaatleb kõrvalt ja imestab, kuid ei püüa muuta vaid kohaneb. Ta püüab mõista, miks prantslased on kriitilised, miks nad ei naerata, miks nad jätavad puhuti ebaviisaka mulje ja ta teeb seda ääretult sümpaatselt, kritiseerimata, solvumata, pahandamata. Nii nagu võõrast kultuuriruumist tulev inimene võikski teha. 

Ütleme nii, et kõigist Prantsusmaa teemal loetud raamatutest oli just see raamat see, mis pani mind tõsiselt mõtlema sellele, et võiks ka Pariisi tee jalge alla võtta. Kunagi. Tulevikus. Kui meid lubatakse.