"Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad"

"Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad"

Katrin Pauts

Kirjastus Petrone Print, 2020

216 lk + pildialbum

Ootused olid kõrgele kruvitud. Üks hea arvustus teise järele. Ja Pauts meeldib mulle. Või vähemalt mõned tema palad on olnud väga mõnusad ja pannud mind nõustuvalt kaasa noogutama. Aga "Minu Praha" ei kõnetanud mind. Nii palju vingumist! Ma kuidagi lootsin, et ta oskab Prahast kirjutada muhedamalt, kui Muhust. Muhuga oli tal oma kana kitkuda, millest ma osaliselt sain aru. Kui mul palutaks kirjutada "Minu Pärnu", siis ega sealt ka mingit ilusat ja helget kirjateost ei tuleks. Aga nagu ma juba "Minu Muhumaaga" kahtlustasin, siis vahel pole asi üldse kohas, vaid inimeses. Kui indiviidil on kalduvus kõiges negatiivset näha, siis pane ta ükskõik kui kaunisse paradiisi, ta leiab ikka vingumiseks põhjuse. Umbes nagu mina raamatuarvustustega. Anna mulle kuitahes hinnatud ja imeline lugu lugemiseks, mina ikka nokin sealt mingid raiped välja, mida blogis suurima naudinguga retsima hakkan. 

"Pimemeetodi iva hakkab mulle lõpuks kohale jõudma. Kui hoolikalt taustatööd teha, ei saagi ju teada, kui halb võib mõni asi olla ja üldmulje mingi linna toidukohtadest võib jääda alusetult hea."

Aga halba reklaami pole ju olemas. Sest minul tekkis lugedes hoopis sportlik huvi selle vastu, et kuidas seal Tšehhimaal tegelikult asjad on. Või et, kui ma juba tean kõike seda, mis seal pahasti ja mäda on, siis jääb ju üle ainult neid õiekesi noppida. 

Ja siis saabus twist. Pööre! Draama! Konflikt! Ja kõik läks kohe palju paremaks.

Korraga ei olnud Katrin enam vana kibestunud alamakstud vanatüdrukust ajakirjanik, vaid eneseirooniline ja terava sulega kirjaneitsi, kes paljastab lähikondlaste pinnapealsuse ja silmakirjalikkuse. Mulle näis, et pööre oli tugevalt seotud sellega, et Pauts leidis hingesuguluse tšehhi päritolu, kuid kodumaast loobunud, kirjaniku Milan Kunderaga. Me kõik vajame eeskujusid. 

Ja antikangelasi. Isegi kui need kangelased on roosavahulised inglifännid. Siin ma samastusin Katriniga tohutult. Vähesed asjad elus ärritavad mind samavõrra kui võltsvagadus ja kahepalgelisus. Lugemine möödus naeruturtsatuste ja muigvelsui. Minu maitse järgi meelelahutus. 

"Üks Praha õppetunde - väga lähedalt pole mõtet midagi ilusat vaadata."

Kahjuks oskas Katrin selle mulje ikkagi ära rikkuda ühe oma kommentaariga, aga see on juba ühe teise postituse teema. Raamat on siiski hea. Kuigi üsna pisut jäi segaseks, et kui tšehhid on parajad suslikud, kes tuima näoga pätsavad teiste rahvaste kultuuri ja maitseid ning koorivad lollidelt turistidelt seitse nahka, kulistavad hommikust hommikuni õlut kõrist alla, siis miks Pauts neist nii suures vaimustuses on? Aga on see oluline? Lugeda on sellistest ju põnevam, kui kasitud-klanitud igavatest keskeurooplastest.