"100 aastat, 100 raamatut"

"100 aastat, 100 raamatut."

Peeter Helme & Urmas Vadi

Toimetaja Eneken Helme

Kirjastus "Hea Lugu", 2019 

208 lk

***

"Raamat räägib ühe sünge ja nüri tülli kannatustest. Mehe nimi on Andres, võib öelda, et Andres on masohhist ja ka sadist. Ta tapab tööga oma esimese naise, oma sünge ja jõngi olekuga teeb rõõmutuks oma teise naise, peale selle poob sulane end üles. Andrese lapsed kannatavad ja see jätab nende psüühikasse sellised haavad, et Tammsaarel jagub materjali veel nelja köite jaoks. Võib öelda, et Andrest kihutab tagant mentaliteet - naabrist parem. Aga hoolimata meeletust töörassimisest jääb talle sisse tunne, et ta ei ole naabrist parem. Ja see on muidugi halb tunne. Tammsaare oli tark mees, ta võttis need kaks eestlastele nii lähedast omadust - tööorjuse ja kadeduse - ning pani need kokku. Ja sai väga hea raamatu."

***

Seda raamatut tutvustati kusagil kui teost, kus sa väga ei viitsi raamatuid lugeda, aga tahad seltskonnas vaimukustega särada. Ja noh, mul kohe soe jutt jooksis üle kere, särada ikka tahaks, kuigi ma raamatuid väga palju lugeda ei viitsi. Eriti neid pakse ja klassikalisi. Mina ei saa aru, mis varjatuid sõnumeid teised sealt loevad ja miks mina neid ei leia. Aga kui ma saan selle raske töö ja vaeva kuidagi kergelt üle lasta, noh, lugemise asemel filmi vaadata, siis miks mitte seda kasutada? 

***

"Äkki üks inimene just nimelt soovis osta mitte raamatut "Avameelselt abielust", vaid Vanapa luulet. See oleks kuidagi vanapalik. Sest Vanapa ise oli väga kaval, ta tekstid on seda ja ta ise oli ka alati kavala naeratusega, juuksed püsti peas, ning nägi välja nagu rõõmus saapahari."

***

Teatmik, raamatuks on teda vist palju nimetada, on koostatud lõbusalt. Iga peatükk teeb kokkuvõtte mõnest olulisest sündmusest maailma ja Eesti ajaloost ning pühendab siis pisut tähelepanu ka mõnele raamatule, mis on sel aastal oma märgi jätnud. Mõni neist teostest on kohaliku autori kirjutatud, teine jälle väliskirjanduse pärl. 

***

"Ilmselt ei osanud või ei julgenud keegi toona Vaarandile öelda, et kallis Debora, ära kirjuta neid luuletusi, vaata, sa oled praegu noor naine, aga sa elad vanaks, Eesti saab taas iseseisvaks ja sina oled veel elus ja siis on sul nii häbi."

***

Teos ei ole sünge ja tõsine, kuigi süngeid ja tõsiseid teemasid käsitletakse, ikkagi ajalugu. Samas ei ole see tobedalt ilkuv või nõme. Just selline paras. Mina sain igatahes mitu korda itsitada. Usun, et need kellel on laiem silmaring, need saavad rohkem. 

***

"Peale "Iseseisvuspäeva" on Kender kirjutanud veel raamatuid ja otsinud ka mujalt uusi väljakutseid. Näiteks on ta toimetanud ajalehte Sirp. Kender on kirjutanud ka lastest, nii nagu Tuglas kirjutas "Väikse Illimari". Kui Tuglast mõni teabki peamiselt "Väikse Illimari" järgi, siis Kenderil läks lastelooga kehvemini, kohus saatis ta psühhiaatrilisse ekspertiisi."

***

Mõnevõrra mind üllatas, et minu eluajal on toimunud nii palju igasuguseid õuduseid, mida ma isegi mäletan. Muidu olen ikka arvanud, et ma ei saa maailma sündmustest mõhkugi aru, aga raamatukest lugedes, meenusid konkreetsed kohad, kus mõni nimetatud uudis minuni jõudis. Näiteks too päev, kui USAs kaksiktornid kukkusid. Samal päeval toimus Pärnus ka ju metanoolimürgituse jubedus. Ja kuigi kogu maailm jälgis hinge kinni pidades seda, kuidas Ameerika valitsus katastroofiga toime tuleb, siis kohalikke mõjutas Pärnus toimunu ikkagi enam, sellest räägiti rohkem. Ja sarnaseid asju oli päris palju. 

***

""Ole hea mees, tee mulle selline raamat, kus ma saaksin eestlasi mõnitada, näidata, kui kasuahned ja lollid nad on. Üks tegelane võiks olla isegi nii loll, et sööks seepi, veel oleks vahva, kui kõik need lollid kuulaks lumemehe juttu, et isegi lumi oleks eestlastest targem! Ja siis, hea vanakuri, ma tahaksin veel teha sellise triki, et kuigi ma näitan eestlasi nende apluses ja lolluses, lisaks sellele tahan ma, et nad kõik ka seda loeksid. Loeksid iseenda lollust ja kiidaks takka, et küll ma ikka kirjutan hästi! Saad nii teha? Hästi. Ja üks asi veel. Tee nii, et kõik eestlased jääksid aegade lõpuni seda sama raamatut ostma! Muud ma ei taha." 

Ja siis tilgutab Kivirähk vastutasuks raamatu eest vanakuradile kolm tilka verd, mis ilmselt on kas punasesõstra mahl või siis Mart Juure veri, sest kes see loll enda verd ära annab. Kivirähk on tark mees, teab, kuidas asjad käivad ja mida vanakurja käest soovida."

"Mõnikord on lastekirjanik liiga kehv kirjanik, et kirjutada täiskasvanule, aga lastele justkui võib. Teinekord muutub lastekirjanik ise lapseks, hakates ninnu-nännutama, tuti-pluti tegema. Leelo Tungla puhul seda muret ei ole, ta on vaimukas ja tema lasteluule on selline, mida kes iganes lugeda võib."

***

Mulle see raamat väga sobis. Oli just paras, liialdusteta, kordusteta. Sai olnut meenutada ja veidi ka muiata. Mõnus. 

***

"See luulekogu on kindlasti Kruusa süngeim. Ju tal oli nende tekstide kirjutamise ajal lihtsalt kõht tühi. Kruusa töö on luuletamine, mis ilmselgelt ei toida, samas ta ei lähe ka kaevama, luuletab edasi. Näljast tekivad hallutsinatsioonid. Kruusa hakkab luuletusi võrdlema toiduga, mitmel korral seentega. Lõpuks kumab ka siit küsimus, kas luulega saab end toita."