"Lion. A Long Way Home"
Saroo Brierley
Tõlkinud Villu Kask
Toimetanud Angela Aasamets
Kirjastus Turdus, 2019
285 lk
"Mõnikord ei ole raske ette kujutada, et toimivad jõud, mis ületavad inimliku arusaamisvõime. Olles olnud väike kadunud poiss ilma perekonnata ja saades meheks, kellel on kaks perekonda, pole mul siiski mingit sundi anda sellele loole religioosset tagamõtet, kuid olen kindlalt veendunud, et kõik on toimunud just nii, nagu oli ette määratud. Ja see mõte muudab mind sügavalt alandlikuks."
***
Vaesus, mida enamik meist ei suuda endale vist ettegi kujutada. Vähemalt mina ei suuda. Ma siin vingun, et mul lapsepõlves polnud võid leiva peale määrida ja raha bussipiletite jaoks, ja ma ikkagi ei tea, mis on tõeline vaesus. Vaesus, mida kirjeldab Indias sündinud Saroo nimeline noormees. Ta jutustab oma lugu väikse poisina, kolmandana neljast lapsest, keda kasvatas üksikema, sest nende isa otsustas pere maha jätta, kui naine ootas alles neljandat ja võtta uus naine ning sellega uus pere luua. Kuidas need lapsed kasvasid, õppides varastama ja näppama enne kui lugema. Ja ei mingit hädaldamist, ei mingit enda haletsemist, vingumist ja jõuetult istumist.
Ja siis läheb see viieaastane poisike kaduma. Satub sadade kilomeetrite kaugusele oma kodust, oma perest. Kuidas ta nädalate kaupa peab tänavatel elama, end pedofiilide ja pervertide eest põgenema ning peitma. Tal veab, hullupööra. Arvestades, mis ümberringi toimub, millised ohud varitsevad, on see ime. Ning ta mõistab seda, juba lapsena tajub, et keegi justkui hoiaks tal silma peal, hoides teda kõige hullema saatuse eest. Ta ise arutab seda nõnda, et just tänu ekstreemsetele oludele kodus, suutis ta need tänavatel olnud nädalad üle elada. Minu lapsed jääksid ilmselt esimese rikša alla või sureksid veerandtunni jooksul nälga. Peaks neid igaks juhuks halvemini kohtlema, suurem tõenäosus, et saavad elus paremini hakkama.
Lõpuks poisike lapsendatakse ja ta kasvab üles kõigi mõeldavate Lääne ühiskonna hüvede keskel. Ometi närib teda tühjus, igatsus ja küsimused mineviku kohta, mis kannustavad teda kuid ja aastaid otsima oma päritolu kodu ning pere.
Uskumatult hämmastav elulugu. Üks nendest filmidest, mida vaadates olen nutnud. Ja mitte ainult nutnud, vaid nutnud nädal aega pärast selle vaatamist. Ma ütlen, et film avaldas mulle suuremat muljet, kui raamat. Lugu ise on nii võimas, et selle edasi andmisele pole väga kirjanduslikku elementi lisatud. Millest on üsna pisut kahju. Tekst on natuke puine. Kuigi kirjutatud kaasautori abil, siis jääb voolavust ja pehmust puudu. Lugedes meenusid mulle ikka ja jälle emotsioonid, mis filmi vaadates valdasid. Kuidas sai helide, kaadrite ja sõnatute vihjete abil edasi anda seda jäist tühjust, mis valdas viieaastast mehikest ihuüksi inimtühjas reisivagunis ärgates? Süütunnet. Muret. Hirmu. Igatsust. Sest raamatus olid need sõnadena välja kirjutatud, aga filmis oli see tunnetuslik.
Ihukarvad olid püsti küll, aga pisaraid ma seekord ei valanud. Lugu on hea. Seda oleks saanud kenamini presenteerida, võimsamalt. Seetõttu kratsisin ühe punkti maha, muidu oleks maksimumi saanud.
Ühtlasi minu 2021. aasta esimene loetud raamat.
Kommentaarid
Postita kommentaar