"Minu sünge Vanessa"

"My Dark Vanessa"

Kate Elizabeth Russel

Tõlkinud Evi Eiche

Toimetanud Sirli Peepson

Helios kirjastus, 2020

411 lk

Ma ei teagi kust alustada. Pole nagu midagi öelda. Keeruline lugu. Suhted ongi keerulised. Kui panna faktid ritta, siis on kõik lihtne. Täiskasvanud mees, kes võrgutas noore lapseohtu tüdruku. Tüdruku võime ennast veenda, et asi on midagi muud, on muidugi hämmastav. Isegi siis kui ta täiskasvanuks saab. Isegi siis kui ta paneb asjad õigesse konteksti. Kui ta näeb mehe isekust ja reetlikust tema suhtes.

Miks ta seda teeb? Sest nagu ta ise lõpus ütleb - see kogemus defineeris teda. Tänu sellele inimesele ja asjadele, mis juhtusid, sai temast see naine, kes sai. Ja kui ta peaks nüüd, hiljem, täiskasvanuna, sellest kogemusest loobuma või ümber mõtestama, siis polegi teda ennast olemas, ta peaks alustama nullist ja looma uue isiksuse. 

Mis mulle muljet avaldas oli see, et autor töötas oma romaani kallal 18 aastat. Ja seda on tunda ka. Lugu peab lõpuni välja. Või vähemalt mina ei leidnud suuremaid loogikavigu. 

Ma pole "Lolitat" tegelikult lugenud. Filmi olen näinud. Neid mõlemaid. Ma olen vist kartnud lugeda, sest ma ei tahagi mõista neid mehi. Nad ütlevad küll, et need, kes on ise lapsena kogenud seksuaalvägivalda, on suurema tõenäosusega need, kes seda täiskasvanuna kordama hakkavad. Nad justkui elavad oma kaotatud lapsepõlve uuesti läbi. Et nemad on ka omal moel kõigest ohvrid. Võimalik, et mul on neid nii raske mõista või nende käitumist õigustada, sest ma ise pole sellist vägivalda kogenud. Mul on vedanud. 

See raamat meenutas ühte lugu, mis juhtus siis, kui ma olin umbes 13, võimalik et isegi noorem. See on nüüd puhtalt minu mälestuse pealt, võimalik et ma tunnetasin asju valesti ja aastate jooksul on mälu sellega veel omakorda ping-pongi mänginud. Aga lugu juhtus Hiiumaal, ühel suvel kui vanaema juures olin. Kõrvaltalus elas üks paar, kelle jaoks see oli suvila. Nad käisidki seal põhiliselt oma suvesid veetmas, kutsudes aegajalt ka linna sõpru-tuttavaid. Mäletan, et üks noorem naine käis seal mitu korda. Olime juba nii-öelda tuttavad. Vaadake, ma olin pikalt üksik laps ja ega seal Soonlepas väga minu vanuseid lapsi polnud. Seetõttu käisin ma täiskasvanutele närvidele. Ikka jõlkusin kellegi sabas ja palusin lugusid jutustada. No ja selle noore neiuga olime juba vanad tuttavad. Kuni ta siis tol kõnealusel suvel oma peigmehega suvitama tuli. Pikalt suvitasid, ikka nädal kindlasti. No ja loomulikult ahistasin ma neid, sest oli juba suve lõpp ja augustis jõuab maale mingi talumatu äng. Ei teagi millest see tuleb, kas kõikidest nendest töödest, mida on terve suvi tehtud, lämmatavast kuumusest, ärevusest sügise ees, aga see tuleb alati. Mis minu jaoks tähendas see seda, et kui külla saabus uut verd, üle aedsete juurde veel ammugi, siis olin mina jälle seal. Ja mind vähe huvitas, et ma viies ratas olin. Noormehega saime ilusti läbi. Ma olen alati poistega hästi läbi saanud. Minu jaoks oli see lihtsalt süütu ja tore läbikäimine. Kui neil hakkas saabuma kojumineku aeg, siis esialgu oli jutt, et saan koos nendega Tallinnasse küüti, sest varsti pidi ju kool algama. Kõik oli juba kenasti kokku lepitud ja suur oli minu hämming, kui nad lihtsalt minema sõitsid, päev varem ja hüvasti jätmata. Hiljem kuulsin ma vihjeid nii vanaemalt, naabriproualt ja vist isegi oma emalt, kes küll tol ajal seal üldse polnud, aga ju siis teda valgustati. Väidetavalt siis oli noormees minust neiu arvates liigselt vaimustunud ja see asjaolu oli toonud paksu pahandust mitte ainult noorte vahele, vaid naabrinaine oli vanaema peale ka veel jupp aega kuri olnud. Aga ma mäletan seda tunnet, emotsioonide buketti. Ühest küljest olin ma neiu peale väga solvunud, sest mina pidasin teda sõbrannaks ja tema poolt mind niiviisi reeta ja sõnagi lausumata minema tormata, oli ikka väga inetu. Naerma, või õigem vist oleks öelda, itsitama ajas see lugu mind ka, sest mina polnud noormehe sümpaatiat kuidagi siivutuna tõlgendanud. Päris kindlasti olin ma asjast ka meelitatud. Sest kutt oli kena. Ja kui see asi oligi päriselt, siis tundsin oma tärkava naiselikkuse võimu, mis enesehinnangule soodsalt mõjus. Kõige rohkem oli mul vist siiski häbi. Sest täiskasvanute reaktsioonist sain ma aru, et mina olin juhtunus kuidagi süüdi. Ma tean seda, et ma aastaid veel ketrasin oma peas läbi tol ajal juhtunut ja püüdsin mõista, et mida ma siis valesti olin teinud. Võibolla ma siis olin liigselt võrgutav ja täiskasvanud mees ei suutnud mulle vastu panna, kuigi tal kaunis omaealine tütarlaps käevangus rippus. Alles praegu ma mõtlen, kui vale ja äraspidine see lugu oli. Miks olid kõik need inimesed minu peale vihased? Ma olin ju laps! Miks keegi seda kutti vastutusele ei võtnud? Kuigi midagi tegelikult ju ei juhtunudki, siis natuke sama lugu, et "vaene mees ei saanud midagi sinna parata, et ta ohvri vägistas, too ju kandis lühikest seelikut ja liibuvat pluusi". 

"Minu sünges Vanessas" kordub sarnane suhtumine. Et noored tüdrukud olles teadlikud oma võludest ja mõjust meeste üle, võrgutavad neid ahnelt ja häbitult. Et mees poleks ise kunagi oma kätt plika seeliku alla pistnud, kui too poleks seda ise tahtnud ja meest selleks ahvatlenud. Vaesed, nõrgad, tahtejõuetud mehed. 

Raamat mulle üldiselt meeldis. Võibolla oleks ma soovinud üsna pisut rohkem süngust, jäi puhuti pinnapealseks. Aga panin ikkagi 5 punkti, sest teostus oli hea ja sisu ka. Ma usun, et oluline raamat. Kui mul praegu tütred kasvaks, siis ma ilmselt meelitaks neid seda lugu lugema, et neid ei tabaks peategelase saatus.