Tean et olen sellest kirjutanud, aga kuna see on ilmselgelt mul teemaks ja lisaks, ma ei väsi kordamast MINU BLOGIII!!!, siis kirjutan jälle. Murca kirjutas perest. Midagi. Ma väga ei süvenenud, sest mul hakkas endal film peas jooksma ja oli vaja hoopis siia postitust kirjutama tulla, mitte edasi lugeda teise inimese, usutavasti mõttekat ja olulist postitust. Sest te teate küll kuidas selle inspiratsiooniga on, kui ta suvatseb koputada, siis tuleb ta sisse kutsuda ja lauake katta, sest muidu teine solvub ja ei anna jälle nädalate või koguni kuude kaupa näole ja küll te siis kahetsete kibedalt seda, et tookord nii külmalt tema ilmumisse suhtusite.
Sõnaga - perest. Või no, lastest. Üldiselt ei suhtuta tõsiselt sellesse, kui ma ütlen, et mulle lapsed ei meeldi. Sest noh, on ju, mis sa siis saad neid nii palju? Aga miks mulle lapsed ei meeldi? Ma ei tea täpselt. Ma võiks siia mingi jutu kirjutada oma raskest lapsepõlvest ja armastusedefitsiidist, aga minu õde, kes kasvas samades tingimustes on suur laste fänn. Või noh, võrreldes minuga, kes ma pean ennast ikka kohutavalt kokku võtma ja teiste inimeste ees teesklema, et mulle võõrad ilastavad ja röökivad pambud hullupööra meeldivad. Minu esimene mõte iga kord, kui keegi õhkab, kuidas ta jubedalt lapsi tahaks saada või kuidas talle beebid meeldivad on: miks? Mis sul viga on?
Mulle on öeldud ka, et kuna mulle lapsed ei meeldi, siis neil on mu lastest kahju. Umbes et ma ei suudaks oma isikliku järelkasvu vastu õrnust ja poolehoidu ilmutada. Et ma olen koletis. Aga see on vist normaalne, inimesed kipuvadki äärmustesse kalduma. Kui pole nii, siis järelikult on naa. Et kui ei meeldi, siis järelikult vihkab. Valimatult. Absoluutselt ja tingimusteta. Ma ei hakka siin praegu ennast õigustama ja kirjutama, et ma olen kõrvalt näinud ka selliseid naisi, kes reklaamivad, et neile beebid ko-hu-ta-valt meeldivad ja siis oma isiklikud lapsed esimesel võimalusel sõime topivad ning hädaldavad sellest kui raske on ikka ema olla aga samas kui #rewarding. See, et kellelegi miski meeldib ei tähenda automaatselt, et ta selles hea on. Võimalik, et ta näiteks hoopis luiskab endale. Sest ta arvab, et muidu ta pole ühiskonna poolt heaks kiidetud "naiselikult õrn ja hoolitsev". Samas, mõni teine, ma ei taha öelda, et mina, aga miks ka mitte, võib emadusega ehk hoopis paremini hakkama saada kui need, kes oma sõnade järgi tittesid metsikult armastavad.
Mulle on alati hoopis teismelised meeldinud. Nad on nii ägedad! Nendega saab rääkida ja arutleda ja teha asju. Neil on oma mõtted ja müstiline haldjakeel, millest osaliselt saab nagu aru, aga ülejäänud tuleb endal juurde mõelda või siis alandlikult tunnistada, et mõhkugi aru ei taipa. Nad siis pööritavad silmi, ise salamisi muiates, sest nii vinge on ju omada teadmisi, mida vastasel pole, ja ohkega seletavad sulle nagu kolmeaastasele, mis asi WLAN on. Ja need korrad, kui kaks maailma põrkuvad, ei - põimuvad, siis see on üliäge tunne! Kui sa sõidad autos ja kuulad näiteks seda lugu ja su laps, see teismeline küsib, et mis ajast sa Mazzy Stari kuulad. Ja sa ju tegelikult ei kuula, aga vaatasin nädalavahetusel üht vana filmi ja see lugu jäi kummitama ning sul oli vaja see lugu oma playlisti lisada. Või teine kord kui oma teise teismelise lapsega hoopis toda lugu kuulad ja ta küsib, et miks sa Billi Eilishi kuulad. Kust sa üldse tead, et see on Billi Eilish? Ma ei teadnud 11-aastaselt ühegi artisti nime ja arvasin, et Michel Jackson on naine, sest tal olid pikad juuksed ja hele hääl. Näiteks. Sellistel hetkedel on teismelised #rewarding #momlife #blessed.
Ma ei tea kuidas see täpselt töötab ja mis valemite järgi, aga ma ütleks, et mu lapsed olid juba titest peale head lapsed. Ei, teate, see kõlab täiesti väärakalt! Mis head lapsed? Nad olid hallatavad, mul polnud nende pärast muret, kõik sujus. Kindlasti oli ka magamata öid ja kisa ja haigusi ning hetki kus ma olin paanikas ja depressioonis. Aga suures plaanis mulle tundub, et nende lapsepõlv möödus kuidagi kergelt. Nad olid kõik võrdlemisi terved lapsed ja ma ei mäleta, et oleks tihti pidanud arstide vahet käima. Natuke ikka oli. Olid mõned kõrva- ja silmapõletikud, tõenäoliselt ka nohud-köhad, aga juba siis tundus mulle, et võrreldes sõbrannade lastega oli kõike seda kuidagi vähe. Kõige rohkem olengi ma Kärbsega arstide vahet jooksnud. Mis oli juba siis imelik, sest ma oleks aru saanud, kui Esmasündinuga, noh, et ikkagi esimene ja kogemusteta, aga näe, mul hoopis viimane tegi kõik tasa, millega esimesed kolm hakkama ei saanud. Traumasid on ka kuttidel vähe olnud. Nelja peale kokku oleme esmaabis käinud 5 korda ja 1 kord siis tuli kiirabi kutsuda. Aga noh, minu meelest räägib ametlik statistika sellest, et poistega peaks kordades rohkem igasuguseid traumasid olema. Ka ei mäleta, et kodus oleks laste pärast midagi väga muutunud. Kadunud Poeg oli selline, noh, aktiivsem, tema eest tuli vist asju kõrgemale tõsta ja natuke ette vaatama. Aga Krahv von Kolmas ja Kärbes olid nii tuimad, et ma vist isegi vaase ei pidanud madalalt laualt ära tõstma, neid lihtsalt ei huvitanud see. Toiduallergiatest ei tea ma samuti midagi. Kärbes oli tundlikuma nahaga ja talle kõik mähkmed ei sobinud, aga muid selliseid asju ei meenu.
Nüüd. Kena keik, aga võibolla oleks naine, kes lapsi üldiselt rohkem kaifib, olnud siiski tähelepanelikum ning parem ema. Käinud lastega rohkem muuseumides ja mänguväljakutel, lugenud neile rohkem raamatuid ette ja lubanud vähem teleka ees istuda. Arendanud neid, viinud kunsti ja muusikatundidesse, jalgpalli ja malet mängima. Minu põhiline eesmärk emana oli oma lapsed kuidagimoodi elus hoida. Et minu leigus on röövinud poistelt potentsiaali elus edukaks ja suurepäraseks saada ja nüüd nad peavad elama samasugust keskpärast, igavat, viljatut ja tuima elu nagu ma isegi. Kus nädala tipphetk on reedeõhtune kääritatud viinamarja jook ja Prisma soodustoodete letist -30% Napoleoni tort.
Et siis pere ja lapsed. Armastusest, on ju. Saadakse. Ja selle vaimus kasvatatakse. Et nad oleksid täisväärtuslikud ja terved. Kompleksideta. Tunneksid end väärtusliku ning armastatuna. Et siis omakorda ühel päeval luua armastava partneriga armastav keskkond, kus oma lapsi saada ja kasvatada.
Ja siis. Rääkisin ühe tuttavaga, kes parasjagu lahutamas. Tal on laps. Väike. Nad on otsustanud, et kuigi nad ise koos pole, siis lapse pärast tehakse korrapäraselt ühiseid tegevusi. Kohvikud ja loomaaed. On ju. Et nii pole lahutustrauma nii suur. Ja mitte, et ma kellegi otsuseid hukka tahan mõista, sest ma tean, et nendes asjades pole reegleid. See, mis töötas mulle, ei pruugi toimida naabriperes. Meil oli nimelt nõnda, et me ka üritasime täiega eeskujulikud lahutajad olla ja ei kakelnud laste ees ning nende pärast. Tegime ka kogupere üritusi, et lastel oleks turvaline ja hea. See asi lõppes siis, kui ma pidin pärast neid ühisüritusi öösel nutvaid lapsi lohutama, kes ei saanud aru, et kui me saame hästi läbi ja ei ürita üksteisel kõrisid läbi närida, siis milleks üldse lahutada. Aga noh, see oli minu kogemus. Ja teisest küljest. Kui ma nüüd hakkaks semmima mingi vennaga, kellel on laps eelmisest kooselust ja kui ma kuulen, et nad iganädalaselt käsikäes rõõmsalt pannkooke küpsetavad ja mööda muuseume keksivad, siis andke andeks, aga minu poolt jääb see nali ära. Selles mõttes, et tehke, aga mina leiaks pigem sellise kärgpere, kes ei arva, et kõik eksid on perekonna pikendus. Inimestega on võimalik ka nii läbi saada, et ei pea kõike kaelakuti tegema. Või on mul lihtsalt isiklik trauma abielust, kus abikaasa käis oma eksiga koos puhkamas, sest oma perega ta ei saanud puhata, see poleks olnud puhkus, vaid kohustus?
Sõnaga - pered on kõik segased. Mitte segased nagu nupust nikastanud, aga nagu segasumma suvila. Pere on riik riigis. Omad reeglid, seadusandlus, karistusregister ja boonusprogramm. Eemalt vaatad kõiki teisi peresid nagu Trumpi valitsust ja imestad, et kuidas selline kakofoonia üldse koos püsib. Aga enda omas on turvaline ja hea.
Kommentaarid
Postita kommentaar